Toomas Haug. Kes on eestlane? Repliik.

 Loeme lehest, et Isamaa nn liikmeühendus Parempoolsed on pidanud oma üldkogu ja seal on esinenud Siim Valmar Kiisler kõnega teemal „Kes on eestlane?“  Kui Euroopa ühe vanima ja paiksema rahva esindaja, kellel on juba ka 100 aastat oma riiki seljataga, astub üles sellise probleemiga, siis tekib paratamatult mõte, et ta on tahtnud igavasse poliitkoosolekusse poetada humoorika sketši. Või on kõneleja peas käinud kahetsusväärne klõps, nii et ta pole enam kaitstud sundmõtete ja luulude eest. Antud juhul ei ole siiski põhjust kahtlustada kumbagi varianti.

Iga normaalne inimene teab, kes on eestlane. See, et rahvuse servades on inimesi teisest rahvustest, kes oma muutmas oma elu ja saatust ning n-ö sulandumas eestlaste (või mõne teise rahvuse) hulka, ei muuda rahvuse olemuses absoluutselt mitte midagi. See on tavaline protsess, mis on toiminud läbi ajaloo.

Probleem tekib siis, kui sulandujaid on millegipärast väga palju. Näiteks siis, kui ühe väikese rahvuse territooriumil on neid 30-40% ja nende suhtarv on üha kasvamas. Siis küll hakkab asi lõpuks segaseks minema, mis ei tähenda aga midagi muud kui ühe rahvuse, ühe ajaloolis-kultuurilise identieedi lahustumist ja ümberdefineerimist teiste identiteetide pealetungi tulemusel.

Meie poliitilisel väljal on ausalt öeldes hirmuäratavalt palju neid, kes juba vaikselt tegelevad selle ümberdefineerimise harjutamisega. Sellest tegevusest annavadki märku pealtnäha idiootsed sõnavõtud ja arutlused teemal, kes on eestlane. Ikka tasapisi liigutatakse seda asja edasi. Ja vahel  sekka ka mõne suurema sammuga.  Nad ei tegele mitte perepoliitikaga ega eestlaste turvalise rahvuskodu kindlustamisega, rahvuskultuurilise vundamendi tugevdamisega ega rahvusliku hariduspoliitikaga,  vaid ütlevad üsna otse: meid on vähe, raha ja heaolu pööritamiseks on vaja rohkem tootjaid-tarbijaid, lööme rahvad segi, lükkame koolid kokku, kutsume mujalt inimesi juurde nii palju kui vaja, ja katame selle uue eestlase definitsiooniga. Sest ega meie ei taha jätta ju muljet, et me kuidagi eesti rahvast ohustaksime, vastupidi, meie tahame ta uueks luua. Jah, eesti keele tähtsusest ka veel räägime, aga uues keskkonnas hakkab „kohalik keel“ tegema niikuinii aeglast vähikäiku, juba teebki, ja küllap ühel päeval peame murelikult uuesti defiineerima, uueks looma ka eesti keele staatuse.

Just sellel teel on kõikvõimalikud Siim Valmar Kiislerid, osa neist ei mõista ilmselt ise lõpuni, kui ohtlikule teevalikule nad on truudust vandunud, nii et – Betti Alverit parafraseerides – ei saagi kõrvalseisja alati aru, kas nad sõuavad eksi meelega või kogemata. Aga ega see asja ei muuda.