Peep Leppik. Kas on aeg istutada õunapuid?

Martin Lutherilt pärit üle 500 aasta tagune soovitus istutada üks õunapuu, kui maailm hukka minemas, näib taas olevat päevakohane. Oleme kaasaga Lutheri eluga seotud põhipaigad läbi käinud – sünni- ja surmalinn Eisleben, Erfurt Tüüringis  Domiga, Wartburgi pagulusloss ning eriti Wittenberg õukonnakiriku ja vana trükikojaga. Nii mõjubki usupuhastaja enam just (renessanss)mõtlejana. Pikemalt on sellest juttu raamatus „Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis“ (2014).

Istutasime lõppenud kevadel meie kortermaja ette õunapuu. Et tegemist üle 5-aastase puuga, pidin kaks kauaaegset naabrimeest appi paluma. Aastakümneid oli siin õunapuu kasvanud, kuid tasapisi hakkas see kuivama. Istutasin kunagi tema tüve juurde metsviinapuu istikud, mida hooldasin aastat viis, et väädid kasvaksid mööda tüve üles. Kunsti-disaini õppinud inimesena tahtsin kuivanud puust metsviinapuu väätidega kujundada loodusliku dekoratiivse vormi, aga ei… ühel päeval saeti kuivav õunapuu maha ja viinapuu väädid tiriti maast välja. Ka majast paari meetri kaugusel kasvanud mägimänni põõsas, mida 40 aastat olin hooldanud, saeti maha. Põhjendus – juured lõhkuvat maja vundamendi. Rebiti maha (koos linnupesadega) ka mööda maja krohvseina üle 40 aasta roomanud metsviinapuud… Need pidid lõhkuma majaseina-?

Et mitte tunda end lausa idioodina, kõnetasin üht tuttavat ehitusõppejõudu, kes ütles lihtsalt – lollus, mägimänni juured ei tee raudbetoonist vundamendi blokile midagi, rääkimata viinapuuväätidest krohvseinale. Kesk-Euroopas on terved 4-5-korruselised majad metsviinapuudesse peidetud – need pigem kaitsevad seina. Ka meil oli viinapuude all krohv paremini säilinud… Mis see siis on – rumalus? Või viidates taas Tuglasele – osa inimeste „köögitüdruku mõtlemine“ – kuulnud juhuslikult kusagilt (kasvõi internetist) midagi, peetakse seda suureks tõeks…

Rumalus-jõhkrus levib kogu maailmas. Just teatati Merineitsi kuju rüvetamisest Kopenhaagenis, Kolumbuse kujude lõhkumisest USA-s rääkimata. Oleme pea harjumas, et Eestiski noortele (liiklus)huligaanidele, kes tapavad inimesi, otsime isegi vabandusi – kõigil olevat inimÕIGUSED. Tulemuseks, et Ameerikas on politseinikud hakanud lahkuma töölt, Eestis (ja isegi Saksas-Soomes) ei taheta enam õpetajaks õppida, mis viib alla (Eestis küll) õppekasvatustöö taseme…

Mäletan aega, kui teise inimese töö või tehtu lõhkumine mõisteti hukka. Nüüd toimub lõhkumine ka riiklikul tasemel… Meenutame Sakala keskust Tallinnas. Seda omanäolist ehitist kaitsesid arukad inimesed, aga võitis rahavõim; lausa rõõmsalt teatati just Viljandi nn parteimaja lammutamise algusest, isegi lätlastel tuleb võidelda praegu 6-7-korruselise ehitusmälestise säilitamise eest Riias. Nagu elaksime  ülirikkal ajal, kus raha pole kuhugi panna. On siin põhjuseks nn euroopa raha ja harjumus kasutada võõrast tööjõudu ning ise lõbutseda-reisida?

Karantiiniaja lõpus oli ju põhiküsimuseks ööklubide ja lõbustuskohtade kiire avamine. Võib mõista neid ettevõtjaid, kuid riiklikult peaks olema tähtis muu. Muidu kaob inimene; asemel tuleb inimese näoga, aga loomalike instinktidega olend. Suurlinna kolleeg ütles hiljuti, et neil pole enam haruldane, et 9. klassi tüdrukud-poisid hakkavad koos nö elama. Lisagem – nii kaobki inimene vaimse olendina, sest ühiskonnast on kadumas pedagoogiline mõõde… Ka Yle vahendas hiljuti, et Soomes on viimase aastaga suguhaiguste arv kasvanud kolmandiku võrra… Märk üldisest lõtvusest-vabadusest, mis muide loomariigis mõeldamatu. Ellu tungiva egoismi-jõhkruse taga on kasvatuse (tingitud reflekside loomise) puudumine enne kooli ja algklassides – enne murdeiga – laps peab siis saama selgeks, et on olemas keelatud asjad. Hiljem (NB!) seda enam omaks ei võeta… Kõlbluse aluseks on kasvatus, teised ei suuda aidata, isegi tugiisikud mitte.

Küsigem taas – kas ikka tasub istutada õunapuid? Kui need maha saetakse või murtakse, siis ilmselt ei mitte… Oleme ju võrreldes Martin Lutheri ajaga isegi palju raskemas seisus, sest inimeste looduspärasel kasvatusel põhinev ühiskond on üha kadumas, asemele tulevad kellegi poolt välja mõeldud (ja kellelegi hetkel kasulikud-mugavad) seadused-arvamused, mis pole jätkusuutlikud. Tulgu nad ÜRO-st, Brüsselist või Riigikogust. On viimane aeg hakata taas looduse seadusi austama; õppejõudki rõhutas omal ajal – kõige ilusam on see, mille loob loodus! Kui looduse loodut pügada, lõikuda ja nö kujundada, siis kaob ka tõeline ilu.

Aga silmakirjalikkuse tipp oli see, mida hiljem saime teada – puude-põõsaste hävitamise taga olevat hoopis soov ümber maja niita muru vaid traktoriga – miski ärgu segagu. Kõlab usutavalt, sest üle 30 aasta tagasi kolleegi istutatud kased saeti ka maha. See oleks omaette lugu, sest oleme Eestis muruniitmisega läinud absurdi – suvepäevadel elad maal tihti nagu põrgu tagatoas – mootorite mürina saatel (pühapäevalgi). Meil külas olnud saksa kolleegid ei jõudnud seda ära imestada, sest neil pügatavat teede äärigi vaid meetri laiuselt. Sestap on vaja mõelda – kas mitte õunapuude istutamise-kasvatamise juurde tagasi pöörduda?