Toomas Haug. Isamaa lahinguväli

Isamaa on Eesti erakonnamaastikul omapärane nähtus. Erakond püüab endas ühendada nii rahvusriiklikke kui globalistlikke väärtusi, püsida korraga nii Euroopa Liidu integreerivas peavoolus kui ka alahoidlikumas rahvusriiklikus poliitikas. Kerge see muidugi ei ole, nii et vahel kaovad toetajad nii ühest kui ka teisest leerist.

On selge, et selline erakond elab pidevalt mingisugustes sisepingetes. Alles see oli, kui Isamaast eraldus Vabaerakonna nime võtnud seltskond. Kes nad olid ja mida nad taotlesid, seda me ei tea. Või õieti – sellest me ei saanudki täpselt aru. Teame vaid, et nad olid üsnagi pretensioonikad ja kadusid kuhugi tühjusesse.

Nüüd on eraldumas uus grupeering, kes nimetab ennast Parempoolseteks ja on avaldanud oma manifesti. Sellest eraldumisaktsioonist saame juba paremini aru. Need on inimesed, kes ei taha enam kaasa mängida keerulist ja omajagu kurnavat mängu peavoolu ja rahvusriikluse vahel, vaid soovivad Isamaa muutmist normaalseks peavooluparteiks, mis tugineks liberalismi dogmaatikale ning lähtuks selgelt globalistlikest alusväärtustest.  See tähendaks kahtlemata Isamaa senise missiooni lõpetamist, nimetatagu seda siis reformierakonnastumiseks või kuidas tahes. Parempoolsed on niisamuti selgelt antirahvuslikud. Nende termin „avatud rahvuslus“, mis tähendab rahvuse mõiste määratlemist maiskondlikul põhimõttel, tühistab suuresti eesti rahvusliku identiteedi senised ajaloolis-kultuurilised alused. See on läänemaailma haaranud „enesetühistamise“ üks kohalikke näiteid. Asja juurde kuulub ka peavoolupoliitikale iseloomulik silmakirjalik terminiloome. Nii näiteks peab eesti rahva püsimajäämisele tõeliselt ohtlikku liberaalset migratsioonipoliitikat ilustama väljend „tark ränne“. Ja kuna normatiivne liberalism ei ole ühiskonnas ilmselt veel domineeriv, siis iseloomustab selle esindajaid hirm kõikvõimalike rahvahääletuste ees, mis võiksid ühiskonna juhtida „valele“ rajale.

Näib, et erinevalt eelkäijatest ei kavatse „parempoolsed“ erakonnast välja astuda ega tühjusesse söösta, vaid üritavad muuta erakonda seestpoolt. Isamaast võib kujuneda lahingutanner, kus ühel pool on veel säilinud alahoidlikuma vaatega aateinimesed ja teisel pool eeskätt materiaalsetele hüvedele orienteeritud õigeusklikud liberaalid. Ja kus etendatakse ühte ajastu põhikonflikti: ühel pool unistus omapärasest ja iseseisvast rahvusriigist ja teisel pool ihalus standardse rahvusvahelise heaoluosariigi järele.

(Olgu lisatud, et mõne allakirjutanu võib-olla siiras arusaam, et põhiline võitlus käib hoopis parem- ja vasakpoolse mentaliteedi vahel, on niisama sihitu ja ebaadekvaatne poliitpurse, nagu oli kogu Vabaerakonna tegevus.)

Isamaas toimuval on sümboolne tähendus tervele Eestile. Aga poliitikal kui võimumängul on alati ka konkreetne väljund siin, täna ja praegu. Opositsioon on Isamaa mässajaid juba soojalt tervitanud. Parempoolsete manifestile allakirjutanutest on siiski ainult kaks – Mihhail Lotman ja Siim Kiisler – Isamaa Riigikogu fraktsiooni liikmed. Lotman koos Viktoria Ladõnskajaga tunneb ennast selles fraktsioonis ja valitsuskoalitsioonis vist juba ammu ebamugavalt. Kas aga sellest piisab tõsisemate intriigide püstipanekuks valitsuskoalitsioonis, selgub sügisel.