Toomas Haug. Taanlase vabandus

1990. aastatel oli mu sõprade hulgas taanlane Leif, tuumaohutusega tegelev insener Kopenhaagenist. Ta tundis elavat huvi Ida-Euroopa vabanemisprotsessi vastu ja elas eriti kaasa Eesti käekäigule ja esimestele edusammudele. Ta oli oma soomlannast abikaasa kõrval ära õppinud eesti keele, tõlkinud natuke eesti kirjandust, kuigi Taani kirjastajad tol ajal selle vastu suuremat huvi ei tundnud. Aga peamine – ta käis tihti Eestis ja saavutas nii suure asjatundmise, et võisime temaga vestelda Eesti sisepoliitika nüanssidestki. Leif tutvustas meile Taanit ja meie talle Eestit, saime hästi läbi, tema empaatiavõime meie probleemide ja vaatekohtade mõistmisel oli tähelepanuväärne.

Kui esmakordselt külastasime Tallinnas Taani kuninga aeda, siis olid sinna üles pandud tahvlid ja puuskulptuurid Dannebrogi kohta. Tahtsin neid Leifile näidata. Leif aga muutus kuidagi murelikuks.

 Kuule, ütles ta, te ei peaks niimoodi… ei peaks pidulikult niimoodi seda asja siin esitama. Meie ju vallutasime teid ja teie maad, meie lipp on ju teie alistamise sümbol. Ja meie ka ei pruugiks seda üleliia rõhutada. Tegelikult –  me peaksime teie ees vabandama, et need asjad kunagi nii juhtusid.

Tol korral tundus Leifi selline reageering mulle tugevasti liialdatuna. Liigitasin selle taanlase viisakuseks ja unustasin. Aga Leif oli tõesti meie käigust Taani kuninga aeda häiritud. See jäi meelde.

Tagantjärele sain aru, et Leifi seos oma XIII sajandi esiisadega oli palju suurem kui minul enda omadega. Tema võttis seda kõik palju isiklikumalt, oma vastutusalasse kuuluvana. See pani mõtlema. Ka nende Jaan Krossi sõnade üle, et ükskõik kes, võitjad või kaotajad, me keegi ei pääse vastutusest kunagi priiks.

Ja sellepärast paistab õiglane, suure hilinemisega küll, Leifi vabandus edasi anda