Peep Leppik. Silmakirjatsemise hind on väikerahva kultuuri hukk

Laenasin hiljuti Anne Applebaumi (sn 1964) äsja ilmunud raamatu Stalini „näpunäidetel“ korraldatud golodomorist (näljahädast)  Ukrainas 1932-1933. Autor on sündinud USA-s juudi juurtega perekonnas, kuid 1992 abiellunud poolakaga ja elab praegu Poolas. Kui mõni aasta tagasi olin lugenud saksa arsti Johann Schuberti päevikut „Ma nägin Königbergi suremas“, siis arvasin, et midagi õudsemat stalinlikus nn rahvuspoliitikas pole olemas – üle saja tuhande 1945 Königbergi jäänud sakslase mõisteti näljasurma… Aga eksisin! – Anne Applebaum avab ulatusliku (raamatus lausa 55 lk.) viitematerjali abil kogu Ukraina golodomori (nimi aastast 1988) stalinliku õuduse… Kuid lugegem ise!

Applebaumi raamatus avastasin niidiotsa, mis toob meid tänasesse päeva, saati meie kallisse Eestisse -? Küsimus on osa inimeste erakordses silmakirjatsemises. 1933. aasta märtsis sai Briti peaministri erasekretär ja ajakirjanik Gareth Jones (1905–1935) loa sõita Moskvast Harkivisse saksa peakonsuli juurde (sõit ju Ukrainasse endasse oli keelatud). Kuulnud näljast Ukrainas, ladus ta oma seljakotti leivapätsid, juustu ja konservid ning asus teele. Mõned jaamad enne Harkivit väljus Jones rongist, minnes jalgsi ukraina küladesse. Nii läbis ta mõne päevaga üle paarikümne küla, kus ka ööbis; vallates keelt vestles ellujäänutega. Lõpuks ta võeti kinni; (õnneks!) viis militsionäär ta konsuli ukse taha Harkivis. Jones mõistis, et peab N. Liidust välkkiirelt lahkuma; mida tegigi, andes juba 30. märtsil Berliinis Ukrainas nähtust pressikonverentsi… Nüüd läks lahti möll! Et Maksim Litvinovi ametkond rusikaid viibutas, on mõistetav! Masendav oli, et ka Briti peaminister teda enam „ei tundnud“ ja mõjukad ajakirjanikud USA-s ning Suurbritannias alustasid Jonese mustamist – võitsid (kellegi?) isiklikud huvid! 

Kümmekond aastat (2009) tagasi juhtis prof. Jüri Allik meie tähelepanu inimeste arukuse (IQ) alanud langusele. Eelmisel suvel avaldas ka ajakirjandus teadlaste põhjalikud uurimistulemused – langus on lausa seitse standartpunkti viimase 30 aasta kohta. Empiiriliselt juba hästi tuntav argielus ja tänase kooli toimimises (NB! Soomeski!). Aga hariduse visioonikonverentsil 15. aprillil kultuurikatlas ei kuulnud me sellest sõnagi -?  Ehkki just teadusest lähtuvad haridusinimesed on kaugelt üle kümne aasta püüdnud ametnikke/poliitikuid (ka muid meie teadlasi) mõistusele tuua vihjetega eestikeelse hariduse allakäigust. Kus sa sellega! – palju tähtsam on panna siinsed muulased ainult eesti keeles õppima – eesti kool ise olevat ju maailmas üks paremaid (PISA-s statistiliselt siiski esimese 25 riigi kooli hulgas; ja needki on ju taandarengus!).  Et meie nn eliitkoolide lõpetajatest on raske inseneriks õppijaid leida ja põhikooli lõpetajad ei mõista tihti loetavat-kuulatavat teksti, ei loe enam midagi. Aga nende “koolitamine” muudkui käib!

Viimasel 15-20-nel aastal (eriti pärast Peeter Kreitzbergi lahkumist) on Eesti kodudes ja koolis toimunud negatiivsed protsessid, mis avalduvad üha enam noore põlvkonna teadmistes-oskustes ja väärtushinnangutes. Need on omased  nn heaoluühiskonnale maailmas (mida Eestiski jäljendame) ka laiemalt:

1. Laps on kuulutatud täiskasvanuga võrdseks, mis vastuolus looduspärasuse põhimõttega ja arengupsühholoogia fundamentaaluuringutega. Näiliselt ilus põhimõte, et laps otsustab ise, mis on õige, viib rumaluse ja kasvatamatuseni.

2. Sellest lähtuvalt on aastatuhandete vanused pedagoogilised põhimõtted heidetud kõrvale; isegi ühiskonnal puudub pedagoogiline mõõde. Pimesi jäljendatakse meile kultuuriliselt võõra maailma mitteteaduslikke „võtteid“.

3. Didaktikast on heidetud kõrvale TEADUS, mille asemel eklektilised ja/või pragmaatilised (angloameerikalikud), juba ammu läbikukkunud meetodid-võtted (nagu hinnete ja kodutöödeta kool). Täiesti üle tähtsustatud on tehnoloogia.

4. Laste töökasvatus, mis läbi aegade looduspäraselt tahteliste omaduste ja kõlbelise kasvatuse alus, on sisuliselt tõrjutud kõrvale (koos tagajärgedega).

5. Arengupsühholoogia eiramine on viinud vanuseliste iseärasuste mitte-arvestamisele, mil oluline mõju laste arendamisele ja kasvatamisele. Samas kultiveeritakse laste n-ö tähekultust ja semutsemist õpetaja-õpilase suhetes.

6. Uued üliliberaalsed põhimõtted on jõudnud ka õpetajate koolitusse; nii on meie ülikoolide õppekavadest kõrvaldatud pedagoogiline psühholoogia (teadus) ning pedagoogika ajalugu. Paratamatult oleme nii jõudnud üha enam „jalgratta leiutamiseni“, sest noortel õpetajatel puudub tööks vajalik teaduslik alus.

7. Eesti meedias vaadeldakse hariduse ja kooliprobleeme eelkõige poliitilisest vaatevinklist: tegeledes vene koolidega on märkamatuks jäänud eesti koolide allakäik. Induktiivne lähenemine toimuvale on tekitanud koolist ka vale mulje.

8. Erakordselt suur haridusametnike armee on klammerdunud PISA-testide tulemustesse, kus Eesti õpilased esimese 25-27 riigi seas (neil tulemustel pole statistiliselt olulist erinevust). Samas näitavad PISA testid vähe koolis tehtavat.

9. Et lapsevanemaid on pikemat aega „toidetud“ mitteteaduslike põhimõtetega kasvatusest, siis on kodudest kadumas normaalsed vanema-lapse suhted. Sellega kaasnevad konfliktid kasvatajate-õpetajatega, kes ise nn paberitööga koormatud.

10. See on viinud õpetajate puuduseni koolis, kus (nagu näitab maailma uus kogemus) palgaga ei ole probleem lahendatav, – arukas inimene ei ole nõus töötama tingimustes, mis vastuolus looduspärase täiskasvanu ja lapse suhtega.    

Samas on allakäigu teadvustajatest – pehmelt öeldes – „mööda sõidetud“.  Ei mõisteta, et taolise silmakirjatsemise-rumaluse hind on väikerahva kultuuri hukk ca 30-40 lähiaastaga (paraku üsna realistlik visioon!). Kultiveeritav liberaalsus on mõnus hetkel meie askeldavale põlvkonnale, kes ei mõtle tulevikule (resp teiste ega isegi Eesti peale). Värdkeelse TalTechi sisse viimine on vaid pisinäide meie elust…  Applebaumi süvanägemus „sobib“ enam just väikerahvale, mille liikmena ma – tänu oma haridusele ja eale (hm!) – alaväärsuskompleksi ei põe, suurusehullustusest rääkimata …