Mari Saat. Kas me tahtsimegi Eestit?

Üks külalisprofessor ütles mulle kord: teie, eestlased, te olete ju nii väike rahvas, teil on ainult teie keel ja kultuur. Kui need kaovad, siis teid enam pole!

Paneme tähele — ta ei öelnud „teie keel” või „teie keel ja majandus” või „teie keel ja teie metsad”, ta ütles — „teie keel ja KULTUUR”. Arvan, et ta teadis väga hästi, mida ütleb, sest ta on vana tark mees ja nende asjade üle palju mõelnud. Näiteks selle üle, miks araablased nii hoolega õpivad ja säilitavad klassikalist araabia keelt või miks juutidele on püsimiseks nii tähtis toora ja talmud… Ja seda kirjalikul kujul.

Aga et meie tema sõnadest aru saaksime, peame suutma mõelda sellele, mis on kultuur ja mis mõju tal on keele kestmisele ja arengule tänapäeva maailmas — või ka, mis mõju on keelel kultuuri arengule.

Kultuuri ilusasti defineerida või neist definitsioonidest aru saada on minu meelest nii mõttetult keeruline, et lihtsam on öelda: kultuur on kõik see, mida meie käsi või vaim puudutab. Siis see, kuidas inimene ümbritsevat kujundab ja maailmaga suhtleb. Siinse väikese loo tarbeks ehk säärane lihtne, omakootud definitsioon kõlbab.

Huvitav on aga, kuidas mõtestab kultuurrahvast vana Eesti entsüklopeedia (1934): „Kultuurrahva tunnuseks loetakse kirjaoskust…” See definitsioon näib kõlbavat ka tänapäeval? Võib ju selles kahelda ja vaielda, et kas näiteks peab olema ühel riigil just oma maa keel (Austria keelt ju vist iseenesest pole? On ikka saksa keel. Ja USA-s on veidi omapärane inglise keel, millest inglane enam-vähem võib aru saada, ja ometi nad oleksid justkui samasugused rahvusriigid nagu meie või Soome või Venemaa). Võiks ka vaielda selle üle, kui palju peaks olema kirjaoskajaid, et ühe maa rahvast võiks kultuurrahvaks nimetada. Näiteks Hiina-maalaste kohta ei julgeks küll öelda, et nad kultuurrahvas ei ole, kuigi veel mõnikümmend aastat tagasi oli valdav osa rahvast kirjaoskamatu. Aga terve- ehk tavamõistusega võib ehk öelda: kultuurrahva tunnuseks on ikka rahva valdava (või valitseva) osa kirjaoskus.

Ja mida selle „kirjaoskuse” all mõistetakse? Minu meelest seda, et omal maal valitsevat kultuuri suudetakse väljendada omas keeles.

Kultuur iseenesest ei ole püsiv nähtus. Kui ta ongi nähtus? Või on ta pigem rahvast iseloomustav omadus, mis ise pidevalt muutub ja areneb. See tähendab siis, et muutub ja areneb ka teda väljendav keel: kõike, mida me teeme-tunneme-mõtleme-uurime, peab olema võimalik väljendada meie keeles — selles keeles, mida me omaks peame. Jänkid, näiteks, peavad omaks nende pisut moondunud inglise keelt; eestlased peavad omaks eesti keelt. Kui meil millegi jaoks sõna ei ole, siis seda „miskit” ei ole meie teadvuses. (Muidugi võib see olla alateadvuses — seal on ju niikuinii kõik olemas —, aga me ei ole sellest teadlikud.)

Niisamuti — kui me millestki oma emakeeles, oma rahva keeles rääkida või kõnelda ei saa, sest selleks puuduvad sõnad, siis seda „miskit” ei ole meie rahva jaoks olemas. Ja kui me peame sellest rääkima ja kirjutama võõras keeles, siis me ei ole eestlased. See tähendab, et selles ulatuses ei ole me eestlased, me oleme oma keelest ja oma kultuurist võõrandunud.

Ma ei räägi siin võõrsõnadest. Ei ole hullu, et grapefruit ei ole meie keeli jõmmelgas (nagu oleks tahtnud Jaan Kross, ja see oleks ju ilus olnud!), vaid et teda kutsutakse meil greibiks. Või et meil on geenmuundamine, internet, e-post ja apelsin; koguni kabatšokk, kes küll võistleb suvikõrvitsaga. Sedamööda, kuidas elu muudkui rahvusvahelistub või globaliseerub — kuidas kellelegi rohkem meeldib öelda —, tulevad meie keelde võõrad sõnad, millega me harjume ja mida hakkame rääkima omas keeles. Ma olen uhke selle üle, et meil on säärane sõnapärl nagu JAANALIND (vanast testamendist eestindatud). Aga kui üks Kullamaa pastor poleks selle sõna peale tulnud ja me teaksime seda uhket lindu omas keeles — nagu enamikus teistes — strutsi nime all, siis oleks see lind meie keeles siiski olemas. Mis keeles on veel nii palju võõrsõnu kui rootsi keeles? Aga rootsi keele olemasolus ei kahtle ju keegi.

Hull on hoopis see, et meie vahest parimas eestikeelses majandusajakirjas „Direktor”, kus võtavad sõna ettevõtete juhid, peab tikutulega otsima majandusteadlaste kirjatükke. Või kui ärieetika, ettevõtte sotsiaalse vastutuse, rahvusvahelise ettevõtluse jne kohta on eestikeelsed õpikud 15—20 aasta vanused või puuduvad need üldse… (toon näite majandusteadusest kahel põhjusel: esiteks seepärast, et tunnen seda valdkonda oma kunagise ameti tõttu paremini; teiseks aga seepärast, et see on valdkond, kus praktiline elu ja teadus peaksid omavahel kõige tugevamini lõimuma, seega peaks nende kahe vahel olema ka eriti tihe emakeelne suhtlemine). Majandusteaduses ei kirjuta emakeelseid artikleid ei professorid ega doktorandid. Seda mitte ülbusest emakeele suhtes, vaid pole lihtsalt aega: professorikohale valimisel või doktoritöö kaitsmisel peab olema avaldatud piisav arv artikleid ajakirjades, mis kuuluvad tasemele 1.1. või 1.2. (ei hakka neid tähiseid siin ära seletama — küllap need, kes seda lugu loevad, teavad isegi). Eestis selliseid ei ole. Eestikeelsed artiklid, aga samuti emakeelsed õpikud, ei lähe arvesse ei teadustöö ega töökoormusena. Neid võib kirjutada oma eralõbuks, aga ülikooli jaoks on see lihtsalt tühi töö ja ajaraiskamine. Nii oli see aastal 2014, kui ma veel TTÜ-s dotsendina töötasin, ja minu teada pole asi emakeele suhtes paranenud — pigem vastupidi.

Sel kombel tegutsevad meie kõrgharidust korraldavad ideoloogid, poliitikud ja kõrgkoolide juhtkonnad eesti keele suhtes samamoodi nagu põlluharija, kes sariini sugulasega mesilasi hävitab. Ega ülikoolide juhid ei taha ju ka otseselt eesti keelt, seda väikest tüütut putukat hävitada, aga elu lihtsalt surub peale: tuleb püüda olla maailmatasemel, aga seda näitab kõrgetasemelistes rahvusvahelistes ajakirjades ilmunud artiklite arv või see, kui palju on neis teadlast tsiteeritud… Keda huvitab siin maailmas üks väike keel — praktilise mõistuse seisukohalt on tema säilitamine ju hullus!

Siit tõuseb küsimus, mis on pealkirjaks: kas me tahtsimegi EESTIT?

Kindlasti tahtsime vabadust — vabaks pöörase, despootliku karu käpa alt. Ja kõige ohutum, loogilisem, õiguspärasem tee vabadusse, mida välisilm paistis tunnustavat, oli oma vana põhiseaduse kaudu, kuhu ka see õnnetu riigikeel oli sisse kirjutatud.

Kui aga asi päris nii ei ole, kui meil ei ole täiesti ükskõik sellest väikesest hädisest putukast — emakeelest —, kui me ei taha, et ta köögikeeleks tagandatuna maailma keelepaabeli supipotti upuks, kas me siis saame tema päästmiseks midagi ette võtta?

Riigikogu astus (kas kogemata?) emakeele jaoks tähtsa sammu: TASUTA kõrgharidust peab ülikoolis antama ainult eesti keeles. See ei peaks jääma ainsaks sammuks. Kas ei saaks kuidagi ülikoolidelt nõuda näiteks emakeelsete õpikute kirjutamise tasustamist — kas või nende viimistlemiseks muust tööst vaba, ja muidugi tasustatud, semestri lubamist? Loomulik oleks, et professoriks valimisel arvestataks emakeelset õpikut kõrgemalt kvoteeritud rahvusvaheliste kirjatöödega üheväärselt… Kui ma ei eksi (toetun ühe Jyväskylä ülikooli professori jutule), on Soomes neli rahvusvaheliselt eelretsenseeritavat 1.1. või 1.2. kategooria majandusteadusajakirja, kus avaldatud artiklid lähevad arvesse doktoritööde kaitsmisel (või professorite ümbervalimisel). Meil ei ole ühtegi. Kui oleme soomlastest rahvaarvult neli korda väiksemad ja järelikult siis ka sama palju vaesemad, peaks meil ometi olema üks ajakiri, kus majandusteadlased saaksid eesti keeles avaldada tõsiteaduslikke artikleid. (Tean, et üks selline on folkloristidele ja teine usuteadlastele, mõlemad 1.1. Ja vist on ka sotsiaaltöö teemal eestikeelne ajakiri, mis vastab 1.2. nõudele, samuti üks ajakiri eesti filoloogidele ja teine ajaloolastele. Kas need on ainsad alad, kus eesti keel peaks arenema?)

Ka kõige hullemal venestamise ajal (ma ei mõtle siin keiser Aleksandri, vaid isevalitseja Brežnevi aega) oli meil olemas ajakiri eestikeelsete teadusartiklite avaldamiseks: ENSV Teaduste Akadeemia toimetised. Nime poolest ja suures osas ka oma sisult sobiks ühiskonnateaduste (sh ka majandusteaduse) jaoks selliseks ajakirjaks „Akadeemia”. Praegu on ta aga Eesti Kirjanike Liidu ajakiri… Võib-olla annaks teda „venitada” tasemele 1.1. või vähemalt 1.2.? Ma ei tea. Mina ei ole pädev ütlema, mida täpsemalt selleks tuleb teha. Aga küll neid pädevaid on, oma oskuste ja ametikohtade poolest. Kui nad ainult ei töötaks rapsimürgitaja-põlluharija kombel, vaid nii nagu kunagi luterlikud pastorid, kes eestlastele kirjakeele peale surusid, nii et me võime nüüd endid (ikka veel) kultuurrahvaks pidada…

Või on see jutt siin siiski juba hilinenud? Ehk ongi minu küsimusel tõsi taga? Sest miks kostis kära ja kriitikat selle kohta, kui halvasti üks või teine eesistujamaa minister Brüsselis oma ingliskeelset kõnet maha luges, — aga mina küll ei märganud, et keegi oleks pahandanud selle üle, miks nad üldse inglise keeli kõnelevad, kõik, välja arvatud üks talumees. Muidugi peame nüüd inglise keelt oskama vähemalt sama hästi kui ennevanasti vene keelt — kui tahame võimukoridorides oma asja ajada. Aga need pidulikud kõned olid ju niikuinii teistesse EL-i keeltesse tõlgitud (mitte ainult inglise keelde). Miks ei võinud me siis oma etendust anda selges eesti keeles? Kas siis selle maa keel ei või kõlada Brüsseli palees, kui aga vähegi võimalik? Võrdsena prantsuse, saksa, hispaania, poola või brexiti-keelega? 

Artikkel on algselt ilmunud ajakirjas Looming nr 9, 2017.