Tiit Kärner. Ajutine häire või katastroofi eelaimus?

Linnar Priimäe poolt hiljuti telesaates öeldu kutsus esile arvukat vastukaja. Kõrvuti mõnede mõtetega, mida väga tähele pandi ja kommenteeriti – sageli kummaliselt – ütles ta nii (ja see jäi täiesti märkamata): „Meie probleem praegu on iive. Meie probleem praegu on seksuaalsuse taandumine inimeste mõtlemisest ja selle tõrjumine igasuguste ahistamissüüdistuste ja kõige muuga. Me arutame seda, et meie rahvast jääb aina vähemaks ja vähemaks. Praegu on küsimus selles, et me peaksime eesti rahva füüsilist juurdekasvu igati stimuleerima.“ Iibeprobleemi ignoreerimises on nii rahvas, erakonnad kui valitsused alati olnud liigutavas üksmeeles, ükskõik kui vihased vastuolud muis asjus nende vahel ka ei ole. Seetõttu oleks iibeprobleemi   järjekordne ülestõstmine nagu hane selga vesi, mistõttu räägin millestki muust, millest selles tsitaadis juttu oli.

Nimelt Priimägi räägib seksuaalsuse taandumisest inimeste mõtlemises. See väide tundub esmapilgul kummalisena. Piisab vaid põgusast pilgust eesti ajakirjandusele, et veenduda, et seks tundub olevat, kas otse või riivamisi, ajakirjanduse üks põhiteema. Kuid seksuaalsus on kaugelt laiem mõiste kui seks, tegelikult on see hoopis erinev mõiste.
„Seks kuulub praktilise elu füsioloogilisse poolde; kõik armastusega seotud läbielamused, kogu nendega sajandite jooksul seotud sümboolika ja tinglikud rituaalid – kõik see, mida Anton Tšehhov nimetas „sugutungi õilistamiseks“, – kuulub kultuuri. Sellepärast nn seksuaalrevolutsioon, mis võidab poolehoidu sellega, et kaotab „eelarvamused“ ja näiliselt „tarbetud“ takistused ühe kõige tähtsama inimiha teelt, osutuski tegelikult üheks kõige võimsamaks taraaniks, millega 20. sajandi antikultuur rammis iidset kultuuriehitist.“ (Juri Lotman, „Vestlusi vene kultuurist“). See, mis seksuaalsusest seksina järele jäi, oligi vaid see kultuurilistest tähendustest vabastatud „praktilise elu füsioloogiline pool“ – „seksuaalakt on niisama lihtne ja loomulik nagu rüübata lonks vett“. Võrrelgem: „Marius oleks pigem läinud lõbutüdruku juurde kui kergitanud Cosette’i seelikuserva pahkluust kõrgemale“ (Victor Hugo, „Hüljatud“). Seksuaalsus „vabastati“ kõigest temaga varem seostunust, mitte ainult „aegunud“ romantikast, vaid ka vastutusest teise sugupoole, tulevase perekonna ja laste eest. Sellised mõtted ei kuulunud enam asja –seksuaalse naudingu saamise – juurde. Loomulikult teisenes vastavalt ka eri sugupoolte vahelise suhtlemise laad. Seksuaalne lodevus ning džentelmenlik käitumine ei sobi kokku, kes talub üht, sel on mõttetu teise puudumise üle kurta.

Inimestel, kes on lapsena kasvanud ajal, mil olid elavad lood meestest, kes oma elu kaalule pannes sihikindlalt pürgisid seatud eesmärkide poole – Livingstone, Nansen, Scott jt – on kaasaja maailma vaadates tunne nagu kosmoserännakult sajandeid hiljem tagasi koduplaneedile saabunud meestel Lem’i raamatust „Tagasitulek tähtede juurest“: tehniline edasiminek on olnud tohutu, isegi surm on võidetud, kuid inimesed on nii füüsiliselt kui vaimselt jõuetud, tühised, lõbujanused, ja sealjuures armastusvõimetud. Nii ka nüüd – on raske mõista mehi ja naisi, kes kehalise naudingu otsingul on alandanud end primitiivsete loomade tasemele, nagu poleks miljardit aastat seksuaalsuse arengut olemaski olnud. Täiesti kaduma läinud on autunne ja eneseväärikus, seda nii meeste kui naiste juures, nii asutuse krediitkaardiga lõbumajas käimine kui enesekupeldamine on ühiskonnas aktsepteeritud ning asjad, millega võib avalikult uhkeldada. Eneseväärikust asendab nüüd solvumine (või selle mängimine), pealekaebamine, armastust asendab seks. Abielul ei ole enam seost soojätkamisega, vaid see on „armastuse pühitsemise pakt“ (Ahto Lobjakas „Postimehes“). Asjaolu, et see „armastus“ on peaaegu välistanud püsiva kooselu, jutumehi ei heiduta, üldse on tavaks saanud sisu puudumist varjata naeruväärsete ülespuhutud fraasidega. Nii juhtub, kui kogu maailmavaade ja käitumine rajatakse eneseteostusele ja isikuvabadusele, nagu seda Riigikogus esinedes sõnastas Marju Lauristin.

Üha sagedamini tekib kahtlus, kas praegu jälgitava kultuuri allakäigu korral on tegu ajutise juhusliku häiritusega inimkonna arengus või on see läheneva katastroofi eelaimdus, millest kirjutas 27. oktoobril „Postimehes“ pikaaegset TA presidenti Karl Rebast tsiteerides Mihkel Kunnus. Jätkan samalt kohalt, kus Kunnus lõpetas, tsiteerides veel kord Karl Rebast, sel korral tema raamatut „Energia, entroopia, ökonoomika, ökoloogia, keskkond“: „Inimlike väärtuste skaala tuleb asendada täiesti uuega, milles esikohal seisab inimkonna ellujäämine. Loomulikult jääb ka sellel skaalal väärtuse hinnang egotsentristlikuks, kuid see on palju targem egotsentrism. Me peame kõik seda mõistma nii mõistuse kui emotsioonide tasemel. Emotsioonide tasemel oleks rumal ignoreerida religiooni. Religioon mõjutab inimkonna suurema osa maailmamõistmist, mõtteid, seisukohti ja käitumist. Kõrgreligioonid kuulutavad vastutust, tagasihoidlikkust, mõõdukust tarbimises ja altruismi. Seda teatud eduga! Teaduse ja religiooni ühised pingutused peavad ja suudavad anda olulise panuse vastasseisus globaalsete raskustega, inimkonna ellujäämise nimel.“ Usu küsimust kõrvale jättes on religioon kõigis oma vormides inimkonna tuhandete aastate kogemusel põhinev ellujäämise õpetus müstifitseeritud kujul, mille roll on amortiseerida ja vältida kõikvõimalikke ekstreemsusi. „Ajaga kaasas käiv“ kirik oleks kasutu. „Ajaga kaasas käimine“ on teaduse roll.