Paavo Kivine. Kitsed lähevad kiideldes mäele

Oletagem, et keegi leiab Tammsaarest tundmatut, avastuslikku materjali. Ta pöördub riigi poole, pakub õhinal: teeme uhke väljaande!  Riik aga vastab: pole võimalik, sest meil on kavas palju samaväärseid projekte ning käsitlusi teistest tuntud Eesti kirjanikest ja kirjandustegelastest. Te ütlete: ei ole mõeldav! On küll. Ühel teisel kultuurialal just nii juhtuski. Muide, Tammsaare tuttava ja samas mõõdus kaasaegse puhul.

Minnes loomaaeda, näeme kõigepealt kitsi. Kõigekoonulisi, igasarvelisi. Kitsede maailm. Kõnnid edasi, silmad karvaseid ja sulelisi. Ning alles siis, kui jalg ja meel juba tönts, seal lõpmises lõpus, näed neid. Elevante. Seisavad, vaikivad, lihtsalt on. Suured, võimsad. Lahkudes saadab sind jälle kitsede mökitus, nagu poleks midagi olnudki.

Kirikut näed täies ilus eemalt, suureks saadakse ajas. Kui tahes tugev tänane tunne saab alles ülehomme tähenduseks. Või ka ei saa, haihtub olematuks juhul, kui tähendust polnud ajal. Kui kaalul polnud meie kõigi elu ja saatust.

Hiljuti juubeldas maailm üht meie aegade suurimat. Me ise ka. Ainult et üks, kellest ootasime, et oma kõrgest kantslist peab temagi rääkima Keresest, rääkis hoopis kellestki Cashist. Või cashist, mis üks ja seesama.

Nii oli. Ent küllap need, kes kutsutud ja seatud, meie spordi juhid, küllap nemad muretsevad selle eest, et meie suurimad, kes Eestit lõid, hoidsid, tuntuks tegid, oleksid jätkuvalt meeles, vääriliselt jäädvustatud? Lurich, Palusalu, Keres. Et spordirahvas võiks seista kultuuriruumis kõrvu teistega.

Võimsaim mäletaja on kirjasõna, raamat. Kuidas tehagi Keresest balletti (!) või Lurichist filmi (mõlemad kuuldavasti käsil), kui ei teata nende lugu?

Küllap on siis neid raamatulisi lugusid ka ühelt ja teiselt tellitud? Mitte kunagi, mitte kelleltki, mitte kellestki. Kohe saabutakse siia Ameerikast, et teha filmi maadlejast Hackenschmidtist. On meil ette näidata tema monograafia? Ei ole. Nüüdsama mainis Donald Tusk tuntuimate eestlastena Kerest ja Pärti. Saab siis nende meelespidamiseski vahet teha? Saab ja tehti.

Kui aeg on väike, ei tehta vahet väikesel ja suurel. Väikesel ajal ongi ainult sõnad suure(lise)d. Siis on iga kits täna geniaalne ja homme legendaarne. Ons kits sündsusetu? Ei, miks, selline ongi kitse sündsus.

Elevante aina tapetakse. Kui nad kaovad, jääb maha kitsede riik. Kitsede kunst, kitsede kultuur, valitsemisest rääkimata. Kuidas laulad, kitsekene? Köki-möki, köki-möki, härrakene. Ja kepslebki iga kits kiideldes mäele, kus koht kirikul.

Elevandid aga unustatakse. Viimased neist saadavad kaaslasi otsides laotusse vaibuvaid huikeid.