Mari Klein. Eile käisin Estonias

Istusin tagareas. Sest pileteid mujale enam polnud. „Pipi Pikksukk“ paistis sealtki kenasti kätte, ka siis kui laps vahepeal sülle tuli võtta. 

Minu kuumad, lausa tulised pilgud silkasid lava asemel aga aeg-ajalt vasakule. Ja ma loodan, et need olid kergelt kõrvetavad.

Sest meie kõrval istus perekond: mees ja naine ning kaks algkoolilast. Ma ei taha arvustada laste käitumist – see, et vahel näpp suures teatriõhinas kogemata ninna või jalad hetkeks toolile eksivad, ei ole vast asi, mida hukka mõista – juhtub ka paremates perekondades ja käib arengutee juurde. Need lapsed, kes vaikselt ja keskendunult etendust vaatasid, olid tegelikult väga hästi kasvatatud.  Vähemalt põgusas peegelduses. Ja eriti võrreldes nende kõrval, teisel pool ema istunud isaga. Täiskasvanud mehega, kes istus Eesti esinduslikumas teatrisaalis – meie ajalooliselt ühes olulisemas paigas –, panemata etenduse ajal hetkekski käest oma mobiiltelefoni, mille erkroheliselt ja -punaselt kumaval ekraanil jooksid ja hüppasid väikesed värvilised mehikesed.

See, et teatrisaalis (eriti isad lasteetendusel, eks ole) eksib pilk aeg-ajalt ikka kellale või kougib käsi  kotist telefoni, et sellele vargsi põgus pilk visata, ei ole erandlik. Kui eetiline, jääb igaühe otsustada, aga mitte erandlik. Küll aga oli kahtlemata erandlik nii jõuliselt ja hoomamatult hoolimatu käitumine, kus piletiga rahvusteatri publikus istudes pilku korrakski telefoniekraanilt ei tõsteta ning seda tegevust kellegi eest ei varjata.

Mul oli sealsamas teatrisaalis istudes häbi ja hirm.

Häbi Ülle Ulla ees, kelle raamatut, mis kõneleb harda austusega Estonia ajaloost ja sealsete inimeste pingutustest, mul aasta eest au toimetada oli – ja mis pani mind seda maja senisest veel kordades kõrgemalt austama. Häbi Juhan Liivi ees, kes andis oma pintsaku, ainsa, mis tal oli, et väärtustada rahvusteatrit. Häbi kõigi kadunud estoonlaste ees, kes meid pilvepiirilt jälgivad. Ja nende ees, kes ohverdasid oma pühapäeva ja pingutasid laval, et meie, saalis istujad, saaksime teatrielamuse.

Hirm tuleviku ees. Nende laste pärast, kelle isa see oli. Nende laste pärast, kes istusid tema ümbruses ja nägid sellist käitumist. Käitumist, mis oli karjuvalt valusas vastuolus teatrisaalis kehtivate kommetega. Selles teatrisaalis kehtivate kommetega. Nendega, mida on meile õpetanud meie vanemad ja neile nende vanemad. Nendega, mida on edasi antud emapiima ja -keele ning isamaa ja -meelega, kultuuriliselt ja geneetiliselt. Käitumisega, millega täiskasvanu oli eeskujuks saali kogunenud lastele.

Õigupoolest ma ei tea, kas asi ongi kasvatuses. Sest ilmselgelt oli see isa sõltlane. Arvuti/tahvli/telefoni- ehk tehnikasõltlane. Mängusõltlane, kelle jaoks ei olnud võimalik istuda ja keskenduda etendusele, vaid sisemine sund surus teda elama telefonis, oma virtuaalses mängus.

Neid, keda see sisemine sund tagant on tõuganud, on meie seas ilmselt rohkem, kui sellest iial räägitakse. Ma isegi ei ole sellest patust puhas ja vahel on oi-kui-raske tõusta ekraani tagant, et teha pärismaailma asju. Ja ehk just sellepärast oligi see pilt nii ehmatav – sest minu tajus on olnud üsna selged piirid, kuhu me uudsed elektroonilised kaaslased sobivad ja kuhu mitte. Söögilaud ja teatrisaal on kuulunud minu jaoks nende paikade hulka, mis on iseenesestmõistetavalt elektroonikavabad.

Aga kust läheb piir avalikkuse jaoks? Ja kuidas seda hoida? Sigareti ja õllepudeliga teatrisaalis kedagi naljalt ei näe, kuigi sõltuvused on ju loomu poolest sarnased. Samas – sõltuvus on midagi, mida inimene püüab varjata, see käitumine oli aga absoluutselt avalik…

Ilmselt oleme jõudnud ajastusse, kus etenduse ja kontserdi eel kõlavast palvest lülitada välja oma mobiiltelefon (et see keset etendust häirivalt ei heliseks) enam ei piisa. Tehnikasõltuvuse puhul poleks tõenäoliselt kasu ka telefoni keelavast sildist, sest seegi on meie ajus juurdunud teabega panna telefon lihtsalt hääletu režiimi peale. See, et inimene rahvusteatri saalis nõnda käitub, on midagi kardinaalsemat, midagi hävitavamat, midagi… õõvastavat.

Maailm meie ümber on meeletu kiirusega muutumas. Inimene on aga loodud ammutama turvatunnet millestki püsivast. Oma hinges igatseme kõik, et see, mis oli oluline meie esivanematele, oleks oluline ka meie lastele. Kahju, kui selleks on tarvis seada rahvusooperis sisse metallidetektorid ja/või keelata telefonidega saali sisenemine – ja ma ei usugi, et see oleks hea lahendus, sest ehk jäänuks siis teatrisse tulemata ka selle mehe lastel ja see oleks eesti kultuurile palju suurem kaotus kui võit. Aga õigustust sääraseks käitumiseks see siiski ei anna. Õigustust selleks ei ole olemas. 

Kahjuks ei näi ka lahendust.