Toomas Haug. Laulupidu, lipp ja Lembitu

Kui kroonik Russow elaks tänapäeva Tallinnas, siis peaks ta endistviisi talletama sõjasündmusi – seekord sümbolite sõjast. Eesti on täis erinevaid märke, väikesi ja suuri, maapinnal ja õhus ja meie südametes, mis sümboliseerivad rahvuslikkust, omakultuuri, esindavad rahvusriigi ideed, tähistavad rahvusliku ajaloo sündmusi jne. Kõik need märgid kokku moodustavad mõiste Eesti kodu, meie kodu, ja on seetõttu globalistliku ideoloogiaründe sihtmärgid.  Selle ründe kaugem eesmärk ja olemuslik taotlus, kui kõnelda tähendamissõnadega, on kodu asendamine hotelliga, rahvusvaheliselt ühtlustatud ja hõlpsasti vahetatava eluruumiga, mille elanikel puudub oma elupaigaga sügavam hingeline side.

Mainisin hiljaaegu siin „Huikes“, et laulupidu, meie tõeline supersümbol, meie kodu vundament ja katus, tundub esialgu olevat sellest sõjast väljaspool. Eksisin tõsiselt. Koolinoorte äsjane laulupidu, millest kujunes rõõmus rahvuslikkuse manifestatsioon, oma kodumaa väärtustamine, on tugevasti häirinud vastavaid ideoloogiakontoreid. Tõenäoliselt arvati seal, et rahvusvahelises võrgustikus elavad noored on vanu kombeid minetamas ega  kogune enam massiliselt laulukaare alla pisarsilmil oma mesipuu poole lendama. Kas tõesti kogu avatud maailma hiilgus ei ole juba suutnud asendada seda väikest mõttetut mesipuud? See, et ei ole suutnud, tuli ilmselt mõnelegi üllatusena. Ja see on nüüd probleem, mis vajab „lahendamist“ ja mille kallal mõttekojad töötavad. Pärast esialgset vihast künismipuhangut on laulupeo-kriitika üha jätkunud. Võime olla üsna kindlad, ja sellega tuleb arvestada ka laulupeo korraldajatel: globalistlik mõttevool teeb kõik selleks, et 2017. aasta ainult eestikeelne ja ainult sinimustvalgetest lippudest ehitud laulupidu sellisel kujul enam ei korduks.

Mis puutub lippudesse, siis on kellegi käsi välja vahetanud kolm kuuest Vabadussõja võidusamba kõrval lehvivast Eesti lipust ning asendanud need Euroopa Liidu lippudega. Kaheksa aastat võisid seal ilutseda kuus Eesti lippu, nüüd enam mitte. Seegi on episood sümbolite rindelt, sest lipp on tugev sümbol. Internatsionalistlikud EL-i lipud muudavad kogu ansambli kahtlemata vähem rahvuslikuks  ja seega „normaalsemaks“. Mis sellest, et monumendi põhimotiiv on Gustav Suitsu sinimustvalgele pühendatud luuletus „Tõsta lipp!“. Mis sellest, et ajalooliselt pole EL-il Vabadussõjaga midagi pistmist. Ja kui seal üldse peaks ajaloolise tõe huvides lehvima ka mõni teine lipp, siis peaks see olema Ühendkuningriigi oma (Soome abi meile polnud riiklik). Paraku, just see riik on praegu EL-ist välja astumas! Kuid globalism ei hooli ajaloost, vastupidi, ajalugu on tema vaenlane number 1, sest rahvuslikud identiteedid püsivad ajaloolisel järjepidevusel.

Värske näide: IRL-i Tallinna linnapeakandidaat on teinud ettepaneku nimetada kesklinnas asuv Lembitu park ümber Reagani pargiks. Mõttel on teisigi toetajaid IRL-i ridades. See on klassikaline internatsionaalne mõtteakt, mis tahab paiga väärtust tõsta sellega, et asendada mingi oma asi  palju uhkema ja rahvusvahelisemaga. Aga see paneb ka mõtlema: kas linnapeakandidaat ei tea, et valimiskampaania ajal tähistatakse Madisepäeva lahingu 800. aastapäeva? Selles lahingus langes Lembitu, kes on pikka aega olnud eestlastele lausa müütiline kangelane. Kas ikka on hea mõte asuda just praegu temanimelist parki likvideerima? Globalisti seisukohast muidugi vahet pole, aga IRL tahaks ju olla rahvusmeelne erakond? Või äkki ei teatudki, et park on nimetatud ajaloolise isiku järgi, arvati, et lihtsalt üks moest läinud eesti nimi? Ei tea. Aga kindel on see, et harimatus ja künism on globalistliku agenda elluviijatele lähedased liitlased, mis võivad olla abiks enese teadmatagi.

On siiski kaks küllaltki erinevat asja: kas jalutada Tallinnas Lembitu pargist Vabadussõja memoriaalile sinimustvalgete lippude alla või viib sama tee Reagani pargist Euroopa Liidu lippude plaginat kuulama. Need kaks teed näitlikustavad hästi praegu käivat ideoloogilist pööret. Tõsi, need seigad võivad kellelegi tunduda pisiasjadena, aga üldise suure muutuse taustal on nad relevantsed.

Olgu lisatud: loomulikult kuulub ka president Reaganile meie tänulik lugupidamine, nii nagu paljudele teistelegi inimestele siin maailmas, aga me ei pea seda väljendama enesesalgamise hinnaga.