Katrin Laur. Türklase kodumaa

Kui mina 1980ndatel aastatel Saksamaale jõudsin, olid türklased ammu kohal. Nad olid tulnud Saksa majandusime aastail, 1950 kuni 1970. Saksamaa majandus kasvas ja töökäsi nappis – kuhu saksa mehed jäänud olid, teame ma kõik.

Töölisi kutsus Saksa riik ja kuulutas seda kõikjal, kus majandus nii kiiresti ei kasvanud – Türgis, Itaalias, Hispaanias, Kreekas, Jugoslaavias. Juba 1960ndast alates oli elamisluba, mis tööle tulijatele anti, tähtajatu. Ometi ei mõelnud keegi veal tükk aega sellele, et tulijad võib-olla ei lähegi ära. Paljud ju läksid, itaallased ja hispaanlased peaaegu kõik. Aga türklasi oli tulnud kõige rohkem, neil oli palju maata talupoegi, kel omas riigis tulevikku ei olnud. Nad olid siin jõudnud oma paralleelmaailma luua ja tundsid ennast hästi. Palk oli Saksamaal korralik, jalad saadi kiiresti alla. Alguses ei mõelnud keegi selle peale, et nad siinse ühiskonna juurde ei kuulunud. See oleks tundunud abstraktse teemana. Sündisid lapsed ja läksid kooli. Naised töötasid enamasti koristajatena või olid kodused.

1980ndatel aastatel ja ka 1990ndatel kinnitasid Saksa poliitikud ikka veel ühest suust, et Saksamaa ei ole sisserändajate maa. Ilmselt hakkasid nad aru saama, et ikkagi oli.

Kui piir Eestiga lahti läks ja eestlased hakkasid Saksamaal käima, siis arvasid nad kõik, et sakslased türklasi vihkavad. Aga see ei vasta tõele, sest türklased ei tulnud siia vägisi, nagu venelased pärast II Maailmasõda Eestisse.

Ka ei olnud sel ajal, kui nad tulid, fundamentalismi. Ma ei oska öelda, kui kiiresti mošeesid ehitama hakati, aga naised, keda ma näeme nende aastate filmikroonikas “külalistöölisi” toonud rongidelt maha astuvat, olid palja peaga ja tupeeritud soengutega, lühikeste seelikute ja kontsaga kingadega. Pearätikuid kandsid vanad mutid.

Nüüd kannab suur osa noori, kolmanda põlvkonna türgi naisi ja tüdrukuid, kes kõik saksa koolis on käinud ja tihti ka ülikoolis, islami stiilis rätikuid. Ilusaid muidugi, see on ju ka mood ja küllap kalliski.

Need naisüliõpilased, kes meie ülikooli Türgist tulevad, rätikuid ei kanna ja konservatiivsed ei ole. Välismaale jõuavad õppima haritud kihtide lapsed – Türgi on suurte klassivahedega ühiskond, nagu tegelikult kõik riigid peale Eesti ja vähemal määral Soome – ja siinsete vabrikutööliste lastest väga erinevad.

Kas Saksamaal elavad türklased on rahuolematud? Jah ja ei. Kuigi Saksamaa ei ole Euroopa mõttes suurte palkadega riik, Türgist teenitakse siin ikkagi rohkem. Siinsed türklased on siin sündinud ja üles kasvanud, saksakeelse koolihariduse saanud. Küllalt paljud on kõrgkoolis käinud ja kutseoskused omandanud ning keele barjääri neil ei ole. Ent loomulikult on nende stardipositsioon madalam kui sakslastel ja seda lõhet ei ületa paari põlvkonnaga.

Türklase tunneb enamasti ära välimusest ja nimest. Türklased näevad, et nende rahvas teeb lihtsamat ja vähem tasuvat tööd kui sakslased. Oleks ma türklane, ka mul oleks seda ebameeldiv näha ja küllap ma mõtleks ka välja, kuidas teised selles süüdi on, mitte türklased.

Kui saksa türklased Türgis käivad, loomulikult on neil kõigil seal peresidemed säilinud, siis vaadatakse neid kadedusega, sest nad on rikkamad, teisalt kui mitte enam päris omasid.

Ja ometi on kodumaa Türgi. Oma pika välismaal elatud elu peale pole ma näinud ühtki inimest, kellel ei oleks enda jaoks kodumaad. Võibolla 1% türklastest, aga ilmselt palju vähem, on saanud nii sakslasteks nagu Roheliste partei esimees Cen Özdemir, kes pärast Erdogani võitu Deutschlandfungis kohalikke türklasi sarjas. Härra Özdemir on kogu oma tööelu olnud poliitikas  ja türklaseks olemine on talle seal kasuks tulnud. Tavaliste inimeste elust, olgu nad türklased või sakslased, teab ta ilmselt vähe.

Kindlasti mõtleks Saksamaal elavad türklased Erdogani reformidest natuke teisiti, kui need otseselt neid endid puudutaks. Aga nemad elavad Saksamaal saksa seaduste järgi. Saksamaal on siin sündinud türgi vanemate lastel võimalus võtta mõlemad kodakondsused, selle eest tuleb ütelda aitäh Cen Özdemiri rohelistele. Seda seadust tahavad teised erakonnad juba mõnda aega muuta ja võib olla, et pärast Erdogani tehakse see ära. Tasapisi on hakanud saksa ühiskond aru saama, et täiskasvanu peab valima, millise riigi kodanik ta on. Kui passi saab pidada mugavuse pärast tähendab seda, et see pass ega riik pole midagi väärt.

Selleks, et Erdogani poliitikat kritiseerida, tean ma selle kohta liiga vähe. Ma tean aga, et nii Saksamaal kui Eestis on võetud kombeks rünnata tigedalt riike, mis meie progressiivsetele ettekujutustele ei vasta.

Iga riik areneb, nii nagu ka ühegi inimese areng ei seisku. Areng võib olla hea või halb, aga ta toimub. Inimesed, kes oma kodumaast eemal elavad, seda arengut kaasa ei tee. Mis ei tähenda, et neil ei oleks kodumaaga emotsionaalset sidet – on ja isegi eriti tugev. Tuletame meelde väliseestlasi. Need, kes peale aastakümneid välismaal elatud elu eestlasteks jäid, elasid vaimselt edasi Eesti Vabariigis. Meie võime selle üle õnnelikud olla, see oli vähemalt väikeseks vastukaaluks nõukogude mõjule, mis viiskümmend aastat eesti rahvast vormis.

Türklased, kes Saksamaal elavad, ei ole ka kolmandas põlves sakslasteks saanud ja ei saagi. Tänase Euroopa ettekujutus euroopalikest väärtustest ei tee kedagi õnnelikuks. Perekondade kokkuhoidmine, vanemate austamine ja usk, need on väärtused, millest lahtisaamist peetakse arenenud eurooplase tunnuseks. Aga kes on türklane, kui ta oma usust loobub?

Ei eestlased ega sakslased kahtle, et neil on õigus islamit põlastada. Mina seda usku ei tunne, küll aga mõningaid usklikke. Seda usku saab rakendada terrori, vihkamise ja vägivalla vankri ette, aga ükski idee ega uskumus ei suuda ennast kaitsta kuritarvitamise eest. Usk ise, iga usk, õpetab inimest püüdma olla endast parem.

Iga inimene tahab elada omade hulgas. Kui see võimalik ei ole, toetab ta omasid sümboolselt. Saksamaal elavad türklased hääletasid Erdogani volituste laiendamise poolt mitte selle pärast, mida Erdogan teeb või ei tee, või et nad temasse tingimata usuksid, vaid selle pärast, et saksa meedia ja poliitika ja ühiskond Erdogni hukka mõistab. Kusjuures nii nagu Trumpi puhul, nagu Brexiti puhul, nagu Poola ja Ungari puhul on argumenteeritud vastuväidetelt ammu üle mindud sõimule ja naeruvääristamisele.