Aili Künstler. Kits kärneriks – Toompeal?

Reformierakond pole kunagi mu lemmik olnud, kuid ta on juba ammugi Isamaa ja Res Publica Liidu rahvuskindluse positsioonid hõivanud, alates põhiseadusesse eesti keele kaitse sissekirjutamisest (tagantjärele tundub see ülimalt vajaliku liigutusena nende enda nn rahvusvahelistumist soosiva suuna tasakaalustamiseks). Kuna nüüd õiendavad nad opositsioonis venekeelsete 60% eestikeelse õppega koolide tagasipööramise kava vastu, siis tundub see partei oma majandusglobalismile vaatamata siiski parem valik, kui seda on sotsialismiaega ja Vene mõjusfääri tagasi purjetavad keskerakondlased ja sotsid.

Kes on ikkagi vastutav selle eest, et valitsusse on siginenud peaminister, kes tahab kõigile hallipassimeestele (meenub hunt kriimsilm!) kodakondsuse anda – selge ju, milleks? Kodanikena saavad nad hääletada Keskerakonna riigikogus ainuvalitsema ning seejärel nii vene keele (esialgu) teiseks riigikeeleks tegemise, venekeelse hariduse jätkamise kui ka presidendi volituste laiendamise – ainuvõimugi poolt. Samade ootustega valijagrupi nimel pingutavad samas suunas, kuigi kohati hämades, ka sotsid. Eeldatavasti eelistavad värsked kodanikud siiski Keskerakonda – ja Keskerakond seda kõike ju ongi teha tahtnud kõik see aeg. Ainult kohalik tsaar on kahjuks ära kukkunud ...  Pärast sellist avaldust rääkida sellest, et Ratas kujutab endast midagi muud kui Savisaar, on üksjagu rumal või silmakirjalik. Meedial, sh riigi omal nagu ERR, kes näiteks Reformierakonda enne selle langemist iga asja eest tümitas, on suu nagu vett täis. Mis alust on arvata, et Ratas ja kompanii, kes aastaid tulihingeliselt Savisaart kaitstes tuld ja tõrva sülgasid ning tema toetamist ja austamist usinalt jätkavad, osutuvad äkki mõistlikuks ja eestimeelseks (vene hääli püütakse endise hooga ja vahendeid valimata, nagu näha)?

Kes on süüdi olukorras, et haridus- ja teadusministril Repsil on võimalik öelda, et uurime ja vaatame ja praegu ei tea, kuidas läheb selle 60%ga – kõigil pingutustel kriips peal: ei mingit ühist inforuumi ega venekeelsetel võimalust (kõik nad ei lähe ju gümnaasiumi) Eesti ühiskonnas paremale positsioonile jõuda (või kui, siis peaks olema vene keel teine riigikeel, mis ongi nähtavasti kaugem eesmärk), rääkimata väikeriigile ilmselgelt üle jõu käivast kahes keeles hariduse andmisest. Ei saada eestikeelsegagi hakkama: õpikud, õpetajate koolitamine, ingliskeelestuvast kõrgharidusest ei hakka rääkimagi jne ... Kui häda on pädevate õpetajate puudumine, siis tegeldagu sellega, otsitagu piitsa ja präänikut.

Teabeameti aruande valguses – leitakse ju, et ainus reaalne oht on Venemaa – on väga veider, et riigimeedias ei kerki üles küsimust, kuidas saab see amet jagada informatsiooni peaministriga, kelle erakonnal on leping Ühtse Venemaaga. Mitte keegi ei räägi sellest lepingust enam sõnagi. On see tõesti ära keelatud? Tundub, et vähemalt ERRi uudistesaadete tegijad ja kommentaatorid elavad roosades soovunelmates näha Keskerakonnas muud, kui see on. Mis on sellise vaikimise tagajärg? Kas mõeldakse ka sellele?

Milleks rääkida suure suuga Venemaa propaganda siinsest õõnestustegevusest ja selle vastu võitlemisest, kui Eesti peaminister ise Venemaale sobivaid hoiakuid esindab, tema mõjukaim parteikaaslane Yana Toom aga Brüsselis lausa Venemaa hääletoruna esineb ja käib Süürias massimõrvaril kätt surumas?

Seda kõike ei oleks, kui IRL poleks sellisesse koalitsiooni läinud... Kitseteema ei ole sugugi ammendatud ühe ministri tagasiastumisega.