Toomas Haug. EKREst, Kaljurannast ja siilist

Hiljuti avaldati AS Turu-uuringute gallup, mis osutas, et valimiste korral võib praegune valitsuskoalitsioon jääda võimust ilma. Eesti vasakliberaalse valitsuse seisukohalt oli ilmselgelt kõige masendavam areng Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna kõrge reiting. Kuigi ligi 20% reitingut ei peeta tõenäoliselt püsivaks, on vähemalt ühe gallupi kujul läbi mängitud õudusunenägu rahvuslikust pöördest Toompeal. Seetõttu oli ainult aja küsimus, millal puhkeb järjekordne EKRE vastane poliithüsteeria.

Vaatleme korraks selle aktsiooni nelja aspekti.

Esiteks tuleb tunnistada, et kõnesoleva hüsteeria vallandanud seisukohtadel on olemas reaalpoliitiline iva. Tõpoolest, inimesele, kes ühemõtteliselt määratleb ennast venelasena, võib kujuneda nimelt rahvuse küsimus presidendiks kandeerimisel probleemiks (kas just „põhiprobleemiks“, sõltub muidugi olukorrast). Igas riigis, mille iseseisvust just venelased on 50 aastat maha surunud, ja iga rahva hulgas, keda 50 aastat on venestatud, oleks niisuguse probleemi tekkimine emotsionaalsel tasandil, aga ka muud poliitsemiootikat silmas pidades, üsna ootuspärane. Mõelgem korraks. Eesti Vabariik, kus on ulatuslikud venelastega asustatud piirkonnad, kus töötab venekeelne riigitelevisioon, kus sisuliselt valitsuse heakskiidul likvideeritakse vene okupatsiooni kajastavat muuseumi, riik, kus valitsevad ringkonnad korraldavad  või toetavad eesti rahvuslust halvustavaid aktsioone..  ja mille president on venelane. Jah, võib-olla ma liialdan. Aga mõnele inimesele, kelle hallides ajurakkudes on veel mõned udused mälupildid laulvast revolutsioonist, võib seesugune Eesti Vabariigi kuvand olla vastumeelne. Mõnele võib niisuguse kuvandi arendamine olla lausa probleem. Ja kui see inimene satub olema riigikogus või valimiskogus Marina Kaljuranna valija, siis võib tema kaudu see probleem paratamatult osutuda ka Kaljuranna probleemiks.

Teiseks on järjekordse poliitpalaviku üles kütnud väidetavalt talumatu soov, et Eesti president oleks eestlane. Ausalt öeldes on mul raske ette kujutada normaalsemat soovi. Mul on ka raske ette kujutada, et soomlane sooviks, et tema president oleks taanlane või sakslane sooviks, et tema president oleks prantslane. Ma arvan, et nad sooviksid oma riigi presidendiks ikka soomlast ja sakslast. See tähendab, inimest, kes peab tões ja vaimus ennast soomlaseks või sakslaseks. Küsimus ei ole selles. Probleem on selles, et Kaljurand soovib ennast identifitseerida venelasena. Loomulikult pole selles iseenesest midagi halba. Erinevalt eesti vasakliberaalidest näib temas olevat veel vanaaegset rahvuslikku eneseväärikust. Aga poliitilises võitluses on see pakkunud võimaluse tema dispositsiooni küsimärgistada.

Kolmandast vaatenurgast tuleb tõdeda, et Kaljurand on ühtlasi määratlenud ennast Eesti vähemusrahvuse esindajaks. On tore, et vähemusrahvuse esindaja osaleb valitsuses. Edaspidi oleks muide hea, kui peale venelaste saaks poliitikasse kaasata ka teisi vähemusrahvaste liikmeid ja vene vähemusele mõeldud riigitelevisioon peaks tingimata harrastama veel teisigi Eesti vähemuskeeli, et vähendada mittevene vähemuste kaudset diskrimineerimist riigi tasandil. Aga see on kõrvalmärkus. Põhiküsimus on, kas riigi rahvusvähemuse esindaja peaks olema riigipea? Et ta seaduste järgi võib olla, see on iseenesest selge. Aga kas peaks? Loomulikult ei saa siin kehtestada mingeid reegleid. See on poliitiliste valikute küsimus. Ja Eestis on presidendi valimine just nimelt ennekõike läbirääkimistel tehtav poliitiline otsus, mitte valimised tavamõistes. Mina arvan, et rahvusvähemuste osalus Eesti riigi juhtimises võiks piirduda valitsustasandiga. Rahvusvähemuse liikme valimine Vabariigi Presidendiks üldjuhul ei tundu eriti asjakohase ja läbimõeldud sammuna.

(Ma saan muidugi aru, et globalistid ei taha näha ühtegi rahvust ja mõisted eestlane või soomlane tähendavad neile ainult mingit juriidilist suhet riigiga. Eestis selline arusaam veel päriselt ei kehti, kuigi selle nimel juba pingutatakse. Pole rahvust, pole probleemi, kui Stalinit parafraseerida.)

Neljas aspekt ei puuduta Kaljuranda ega presidendivalimisi, vaid kaasneb kõigi EKRE-vastaste poliitrünnakutega. Nimelt kaasneb nendega küllaltki ohjeldamatu rahvuse ja rahvusluse halvustamine ning eestluse seostamine natsiideoloogiaga. See on kahtlemata ruineeriv palju laiemalt, kui ainult ühe erakonna maine kahjustamine. On muidugi mõistetav, et vasakliberaalsele establishment´ile on jäärapäised opositsionäärid ülimalt vastumeelsed. EKRE vaatenurgast kannab nende enda tegevus aga kahesugust vilja. Ühelt poolt on nad rahvusluse koondamisel (sealhulgas noorte seas) teinud lausa Kalevipoja tööd. Kerkida poolsurnud erakonna põhjalt ja paariprotsendiliselt toetuselt 19-ni ainuüksi rahvusliku idee kandel – see läheb annaalidesse. Kuid samas on Eestis jõuliselt esile kerkinud ka otse vastupidine, rahvusriiki taandav ideoloogia ning EKREst on saanud selle ideoloogia valvurite pahupidine tööriist, millega üritatakse diskrediteerida juba igasugust rahvuslust.

Meenub lugu Kalevipoja mõõgast, mis lõpuks raius maha ta enda jalad. Aga Kreutzwaldi targas eeposes on veel muudki sümboolikat. Nii tuleb seal ühel saatuslikul hetkel Kalevipojale – aga võib-olla, et kogu eesti rahvale – appi siil. Meie peaküsimus praeguses poliitilises hullumajas ongi see – kus on meie siil? On ta üldse veel olemas?

Ehk vastavad sellele need, kes seni on vaikinud.