Ülo Mattheus. Tartu rahust, hingerahust ja Vene-Eesti piirileppest

Kalevide poega pandi
Ratsul valge hobu selga,
Saadetie salateedel
Põrguriigi piiredele
Väravada valvamaie,
Sarvikuda sõitlemaie,
Et ei selli sidemesta,
Kuri peaseks kütketesta.

(Kalevipoeg, 1004-1011)

Hingerahuks peavad mitmed olulised asjad olema paigas, neid ei tohi kahtluse alla seada ega väärata. Eestlase jaoks on need sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis, Eesti hümn, „Mu Isamaa on minu arm“, Tammsaare „Tõde ja õigus“, Lutsu „Kevade“, Tartu rahu... Mõistagi on see rida palju pikem ja võib sisaldada erinevaid asju. Nende asjade tähendus selgub siis, kui need satuvad mingil põhjusel ohtu või hakkavad surveaegadel tööle identiteedi kandjaina. Nii on Tammsaare toetanud meie mõttelaadi ka kõige raskematel aegadel, Kruusemendi „Kevadest“ on saanud aga visuaalne eepos…

Sedakorda on kaalukausil Tartu rahu. Mõistagi võib kaalumatagi öelda, et see on oluline – see on üks Eesti iseolemise alustekste, rahvusteadvuse aluspõhja elemente. Seda on nimetatud ka meie riigi sünnitunnistuseks. Ent kui oluline see ikkagi on?

Et seda mõista, võiks ju esitada sama küsimuse ka ühe teise alussümboli, meie riigilipu kohta. Kas on võimalik asendada meie sinimustvalge trikoloor Pika Hermanni tornis  mõne teise lipuga? Olgu siis kui tahes elulistel põhjusel. Tartu rahu ja uue piirilepingu näitel tundub mulle täna, et mingitel väga pragmaatilistel kaalutlustel oleme me valmis ka oma trikoloori langetama. Ühe sümboli hülgamine vähendab ka teiste väärtust.

Küllap just sellest teadmisest lähtuvad ka Vene-Eesti piirileppe toetajate kinnitused, et Tartu rahu jääb kehtima ja piirilepe seda ei tühista. Kuidagi peavad nad ju inimesi rahustama. Formaaljuriidiliselt on piirileppe toetajail ehk õigus, kuid mitte rahva hingerahu seisukohalt. Sellest vaatepunktist vaadates on nende kinnitused silmakirjalikud ja ebausutvad. Koos piirileppe sõlmimisega antakse lõplikult midagi ära, ja mitte ainult maad ja merd, vaid ka tükike Eesti hingest, usust oma riiki ja selle püsimisse.

Oluline pole ju mitte formaaljuriidiline aspekt, vaid see, kas Venemaa meie sünnitunnistust tunnustab. Piirileppe protsess on näidanud, et ta seda ei tee. Et ta ei taha Tartu rahust midagi teada ja on valmis piirileppe protsessi koheselt peatama, kui sinna peaks ilmuma mingigi vihje selle kohta.

See väljendab kõige selgemini Venemaa hoiakuid. Ja see teeb rahutuks. See kinnitab, et Venemaa ei ole valmis tunnistama ajaloolist ebaõiglust. Et ta ei tunnusta Eesti järjepidevust ja sellega ka meie ja me riigi suhtes toime pandud kuritegusid. Ent oma pahategude eitamine tähendab seda, et neid võidakse sama süümevabalt korrata.

Seda rahutust ei tee olematuks ka väited, et piirilepe tagab suurema turvalisuse. Et see paneb kahe riigi suhted kindlamale alusele, võimaldab välja ehitada piirirajatised jne. Tõde on see, et Venemaa kõrval pole viimase tuhande aasta jooksul kunagi olnud turvaline; ei Narva kindlus ega kõik muud turvarajatised pole suutnud ära hoida Vene horde Eestisse tungimast. Seaduslike lepete asemel on ajaloo kulgu aga suunanud pigem MRP tüüpi salalepped või ka lihtsalt lepped kolmandate riikide vahel, ilma et meie käest oleks arvamust küsitud. Piirirajatised kaitsevad meid ehk majanduspõgenike eest ja hoiavad ära järgmise inimröövi Eesti piiril, kuid mitte enam.

Peale Vene-Eesti piirilepingu sõlmimist pole põhjust Tartu rahu enam lauale panna, formaalselt see võib ju kehtida, kuid reaalselt ei määra ta enam midagi. Lepingud omavad tähendust vaid reaalajas; uue piirilepingu sõlmimise järel ei hakata mitte kunagi mitte ühtegi küsimust lahendama enam Tartu rahulepingu alusel, see ootus ja lootus saab koos uue lepinguga otsa.

See tähendab viimaks ka võitu Venemaa jaoks, kes sisuliselt pole mitte kunagi tunnustanud Eesti järjepidevust ja on oma poliitikas käsitlenud Eestit uue riigina, mis sündis 1991. aasta augustikuus Eesti NSV administratiivpiirides. Nüüdse piirilepinguga me tunnistame seda ka ise.

Teatud mõttes asetub Tartu rahu oma õigele paigale – see muutub üheks mütoloogiliseks baastekstiks, nii nagu seda on eepos „Kalevipoeg“, millele toetub meie rahvuslik eneseteadvus. Keegi võib ju ka rahvuseepost, millega Kalevipoeg määrati põrguriigi piiridele kurja jõude valvama, pidada piirivalveameti sünnitunnistuseks. Aga mingi tähendus on sellel vaid siis, kui keegi seda tähendust tunnustab.

Iseenesest ei ole meil piirileppe sõlmimisega kuhugi kiiret, me võiksime rahulikult oodata, kuni Venemaa hakkab käituma õigusriigina. Kas või sada aastat. Või teist tuhat kui vaja. Ega leping meie piiri ju ei kaitse. See, mis kaitseb, on poliitiline reaalsus –  see, et me oleme NATO liikmed ja me suudame Venemaad veenda, et artikkel 5 toimib.

Sõlmida kavatsetav piirileping artikkel 5-e mõju ei suurenda, küll aga kahandab ta suure osa eestlaste usku oma riigi püsimisse ja ajaloolisse õiglusesse. Sellega astutakse samm vales suunas. Ei ole mõistlik seda teha.