Kaja Kumer-Haukanõmm. Poliitiline humanism?

Heitlus pagulaste vastuvõtmise ümber on Eestis muutunud emotsionaalseks sõnasõjaks. Tõenäoliselt polegi (sõna)sõjale iseloomulik analüüs ja sellel tuginev arutelu. Tõsiseltvõetavust ei suutnud diskussiooni tuua ei Eesti poliitikute, nn. arvamusliidrite ega ka Eestis tegutsevate pagulasala ametnike sõnavõtud. Teema realistliku esitamise asemel püütakse rahvas sallivust tekitada hoopis faktide moonutamise ja emotsionaalse mõjutamise teel.  

Poliitikud, arvamusliidrid ja põgenike küsimustega tegelevad ametnikud süüdistavad Eestisse pagulaste toomisele vastuseisjaid humanismi puudumises. Väidetavalt on asjaga nii kehvasti, et nad lausa tunnevad piinlikkust eestlane olla. Muidugi mõista ei jää kritiseerimata vastuseisjate rahvuslik maailmavaade, egoism (sh. isiklik kasuahnus) ja kõik teised sellel puhul vähegi sobivad “ismid”.

Vaadelgem ühte aspekti. Ikka ja jälle tuuakse võrdluseks Eesti paadipõgenikud 1944. aastast või siis põimitakse sisse klausel, “aga juhul kui meil sellist abi vaja läheb, millist vastuvõttu meie ootaks”. 1944. aasta võrdluse esitamine aga näitab, kuivõrd kaugel ollakse humanismist ajalootundmises ja tõenäoliselt ka oma sellest lähtuvas tegevuses. Võib-olla nad ise ei tea, mida ja millega nad võrdlevad, kuid samas ei tohiks alahinnata rahva mälu ning teadmisi.

Teise maailmasõja ajal Eestist lahkunud ja põgenenud eestlaste kohta leiduv materjal maailma arhiivides ei luba kätt südamele pannes rääkida eesti põgenike suhtes rakendatud humanismist. Tõsi küll, poliitikute ja ametnike tegevust saatis tol ajal nagu nüüdki “humanismi” moto. Teise kihi aga moodustas piltlikult öeldes reaalselt toimunu ehk elu ise.

Mõned näited, mis eestlastest sõjapõgenikega tegelikult toimus ja millepärast tekitavad taolised võrdlused minus optimismi asemel pessimismi. 1944. aasta jaanuaris moodustas USA president Sõjapõgenike Valitsuse, mille ülesandeks sai muuhulgas Balti riikidest (juudi) põgenike päästmine Rootsi. Päästeoperatsioone rahastasid ameeriklased. Stockholmi USA saatkonnas päästeaktsioone korraldav isik andis USA välisministeeriumile jooksvalt aru Eestis ja Eesti rannikul valitsenud olukorrast. 1944. aasta septembris kirjutab seesama isik, et rahad aktsioonideks on otsas, aga ühtegi juuti pole suudetud Eestist päästa. Ent meri ja kaldad on põgeneda soovivaid eestlasi täis. Samas kirjas edastati USA välisministeeriumile küsimus, kas nad leiaksid veel ressursse päästeoperatsioonide jätkamiseks. Sellele palvele vastas USA välisministeerium eitavalt.

Eesti rannikult Soome ja Rootsi siirdunud laevadele pääses enamasti vaid oma koha eest mingit tasu makstes. Tagantjärele on väga keeruline täpselt öelda, mida ja kellele iga reisija maksis, ent üldistavalt võib siiski märkida, et tasuta kohti tekkis vabadusse siirduval paadil või alusel harva. Koha saamiseks paadile oli toimunud juba valik ja sugugi mitte humanistlikel alustel. Sõda hirmutas tõenäoliselt kogu Eesti elanikkonda ning sõjapõgeniku staatus ei saa küll olla parameetriks hirmu mõõtmisel Läände jõudnu ja kodumaale jäänu vahel.

1945. aasta veebruaris allkirjastatud Jalta kokkuleppest on räägitud palju. Selle lepingu mõju nii okupeeritud Eestis kui ka vabas Läänes elanud eestlastele ei tohiks alahinnata. Läände jõudnud eestlastest põgenike edasisele käekäigule avaldasid suurt mõju konkreetselt Jalta kokkuleppe lisaprotokolli kaks punkti. Esiteks seisis seal kirjas, et Nõukogude Liidu liitlased (s. t. USA ja Suurbritannia) saadavad nende kontrolli all olevatelt aladelt Nõukogude kodanikud tagasi kodumaale. Teiseks: kõikidesse (maa)pagulaste ehk DP laagritesse, kus viibivad Nõukogude Liidu kodanikud, tuleb võimaldada sissepääs nõukogude repatrieerimisohvitseridele. Selleks, et ette valmistada oma riigi kodanike kodumaale saatmist. Enne lepingu sõlmimist arutasid USA ja Suurbrtannia poliitikud omavahel, kas Nõukogude Liidu kodaniku mõiste selgitamata jätmine võib tulevikus endistele Balti riikide kodanikele kaasa tuua probleeme. Üheskoos jõuti selleni, et mõlema riigi prioriteediks on oma sõjaväelaste kättesaamine Nõukogude Liidu kontrolli all olnud aladelt. Seetõttu eelistati mõiste “Nõukogude kodanik” jätta täiendava selgituseta. Kokkulepet ette valmistanud ametnikud olid pigem rõõmsad, et ebamäärasus annab ameeriklastele ja inglastele edaspidi võimaluse defineerida mõistet “Nõukogude kodanik” vastavalt vajadusele. Eestlastele, nii nagu teistele läänes viibinud baltlastele, tähendas see aga seda, et kui mõni ametnik pidas vajalikuks endist baltlast nimetada Nõukogude kodanikus, siis võis ta seda ka teha.

Saksamaal rajatud maapagulastelaagrites võisid Nõukogude Liidu repatrieerimisohvitserid segamatult baltlasi sundrepatrieerimisega ähvardada ning oma visiitidega laagrielanikesse hirmu külvata. Järgnevalt toimunud eestlaste sundrepatrieerimist õigustati alati Jalta kokkuleppega.

Tõenäoliselt avaldas Jalta kokkulepe oma mõju ka sõjas neutraalseks jäänud Rootsile ning otsuste tegemisele Rootsi jõudnud eestlaste suhtes. Rohkem on räägitud 1946. aasta jaanuarist, mil Rootsi andis Nõukogude Liidule välja Rootsi jõudmisel Saksa mundrit kandnud baltlased. Ükski poliitik või ametnik ei lähtunud neid mehi tagasi saates humanismist. Vaadati vaid sõduri mundrit, mitte isikut, kes seda kandis. Samal ajal langetati Rootsis teisigi eestlaste vaatevinklist Nõukogude Liidu suhtes sõbralikke otsuseid, mille kirjeldamine läheks siinkohal pikaks.

Baltlaste väljaandmine külvas hirmu Rootsis viibinud põgenike seas. Hirm ja ebakindlus tuleviku ees viis eestlaste edasiliikumiseni Rootsist USA-sse, Kanadasse ja Lõuna-Ameerika riikidesse. USA poliitikud soovisid aga esimesed Rootsist USA-sse jõudnud eestlaste paatkonnad üle anda Nõukogu Liidule, väites, et eestlased on Nõukogude kodanikud ja seetõttu tuleb nad Nõukogude Liidule välja anda. Pärast kohaliku rahva sekkumist ja sealsete poliitikute mõjutamist anti neile eestlastele siiski võimalus USA-sse jääda.

Siinkohal viimase näite “poliitilise humanismi” vallast võib tuua II maailmasõja lõpus ja järel toimunud poliitikast mõistete põgenik ja maapagulane ümber. Kui Rootsi jõudnud eestlasi hakati ametlikult klassifitseerima põgenikeks, Taani jõudnuid liitlaspõgenikeks, siis Saksamaale saabunud eestlased liigitati hoopis displaced persons ehk maapagulase kategooriasse. Arhiivis mõistetega seonduvat uurides sai sellise eristamise põhjus selgeks. Toimunut väga üldistatult kokkuvõttes saab öelda, et erinevatest riikidest pärit ja Saksamaale jõudnud põgeniku klassifitseerimisel põgenikuks või maapagulaseks ei lähtutud mitte üldse humanismist ja sellega seonduvalt põgenike perspektiivist, vaid poliitilisest huvist.

Asi taandus sellele, et põgenikku ei tohi vastu tema tahtmist kodumaale saata, samas kui maapagulast võis. Ameeriklastest poliitikute plaan oli Saksamaa võimalikult kiiresti nn. kodututest vabastada ja seepärast nimetada nad maapagulaseks, sest siis on ka juriidiliselt korrektne neid kodumaale tagasi saata. Brittide ning ameeriklastest kõrgemate sõjaväelaste sekkumise tõttu jäi see samm USA poliitikutel sellisel moel läbi viimata.

Tolleaegsest poliitilisest „humanismist“ võiks veel palju näiteid tuua, aga ehk juba need paar näidet panevad mõtlema. Olen pettunud kõigis, kes lollitavad rahvast sõnaga “humanism” ning selle varjus teevad poliitikat. Oma jutus ei lähtu nad ei põgenike vajadustest ega ka oma rahva perspektiivist. Samamoodi tekitab hirmu poliitikute ja teiste pagulaste vastuvõtmist propageerijate pidev ajalooliste faktide moonutamine ja rahva emotsioonidega manipuleerimine.

Teise maailmasõja ajal ja järel muutusid Eestist pärit sõjapõgenikud osaks suurvõimude vahel toimunud poliitilises võitluses. Põgenikest oli saanud kauplemisvahend – inimesest oli saanud poliitilise kauplemise peenraha. Sama seis on Aafrika mandrilt ning Lähis-Ida piirkonnast Euroopasse saabuvate põgenikega praegu. Pagulaste vastuvõtmisel humanismist rääkivad poliitikud on aga tõenäoliselt alati oma kabinettide kinniste uste taga allkirjastanud hoopis teistsuguse sisuga dokumente ja sõlminud kokkuleppeid, mis puudutavad nii põgenike kui ka kohalikke elanikke saatust.

Põhjalikumat informatsiooni koos vastavate viidetega arhiiviallikatele leiab minu doktoritööst: http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/25377