Katrin Laur. Peataolek otsustaval hetkel

Ma ei usu vandenõudesse. Ma ei usu, ega ole kunagi uskunud, et maailma, või Eesti saatuse otsustab mingi kamp hämaras tagatoas. Vabamüürlased, või juudid, või kas või Putini meedia, kuigi viimane kõvasti püüab. Püüavad kindlasti mitmed muudki, aga kummalisel kombel tuleb alati mängu mingi ootamatu tegur. Kui spetsialistid, poliittehnoloogid või lihtsalt tagatoamehed on kõik kenasti välja rehkendanud ja julged, et nüüd läheb asi nagu vaja, juhtub enamasti midagi, millega keegi arvestada ei ole osanud.

Kui ma kas või natukenegi vandenõudesse usuksin, siis näeksin ma praegu ühte olulist vandenõud vilja kandvat. Lahtine on vaid, kes selle deemonliku plaani taga võiks olla, kellele see kasu toob.

Ma olen siinsamas blogis kirjutanud, pahasena selle peale, millise tooniga kooseluseadust arutati, või pigem ei arutatud – iga teistsuguse arvamusega inimene tembeldati äärmuslaseks ja vihakõnelejaks –, et ma pigem olen selle seaduse (eelnõu?)  vastu.

Aga see eelnõu või ka sellel põhinev seadus ei ole kellelegi reaalselt ohtlik. Võib koguni olla, et selle pärast sõlmitakse mõnigi abielu mehe ja naise vahel, kes muidu ehk poleks seda sammu astunud. Ma ei arva, et lastelgi midagi karta oleks. Ka varem on suur osa eestlastest samasooliste kooselus üles kasvanud – ema ja vanaema omas nimelt, kui erinevatel aegadel ja erinevatel põhjustel isad kaduma läksid.

Märksa hullem on see, et kooseluseadus lõhestas ühiskonna. Ühelt poolt meedia ja avalikus elus prominentsematel positsioonidel olevad inimesed, kes vähemalt sellest ajast suhtuvad „arenemata“ rahvasse nagu politruk kulakusse. Teiselt poolt sellesama rahva need liikmed, kes ei saa enam ühtki kommentaari kirjutatud ilma homosid sõimamata. Samasse patta pannakse terve Eesti riik, kõik poliitikud ja erakondade tegelased ning sugereeritakse mõtet, et Eesti riik läheb niikuinii nurja ja õige ongi. Ma loen kommentaariume, mitte masohhismist, vaid sellepärast, et olen üsna palju Eestist ära ja tahan teada, mis  „rahvas“ mõtleb. Viimasel ajal ei ole ma enam võimeline aru saama, kes on Piiteri trollivabriku kaastööline ja kes lihtsalt vihane eestlane. Selle polariseerumise panen ma meie poliitikute ja meedia arvele. Oleks saanud paremini, oleks saanud inimlikumalt.

Niisuguses olukorras oli ühiskond, mida paar nädalat tagasi tabas teade sellest, et EL on meile põgenikekvoodid määranud.

Peaminister rahustab meid, et me saame nende eest 43 miljonit. Samal ajal on lootust Rõivasest lahti saada, tema tooli jalga saevad hoogsalt nii Ossinovski kui Simson. Oletame, et nad saavadki selle saetud. Aga kes räägib Eesti eest Brüsselis? Ja mida?!

Peale Tunne Kelami ei ole ma lugenud ega kuulnud ühtegi poliitikut EL-i pagulaspoliitika kohta midagi sisulist ütlemas. Ta rääkis murelikult ja tunnekelamlikult vaoshoitult sellest, millest ka väga lihtne inimene on võimeline aru saama, või ongi juba saanud. Et EL-il ei ole üldse mingit pagulaspoliitikat. Asi ei ole tuhandetes või sadades tuhandetes. Asi on miljonites, nii inimestes kui eurodes. EL ei tee midagi selleks, et põgenike tulvale kätt ette panna. Et need inimesed seal teisel pool Vahemerd laevale ei astuks. Sellest rääkimine on halb toon. Euroopa räägib kaastundest ja Eesti räägib kaastundest, paljud toredad noored inimesed valutavad südant ja tahavad aidata, aga ei taha mõelda selle üle, miks me just neile kaasa tundma peame, kes raha eest üle Vahemere on saanud?

Teisel pool ju kedagi kaastunde eest pardale ei võeta. On loogiline arvata, et need, kes tõesti vajaksid varjupaika, Euroopasse ei jõua.

Teine tark ja tasakaalustatud mõtteavaldus tuli Indrek Tederilt.

Ma kardan, et Tunne Kelami hääl kuuldavaks ei saa, sellepärast, et ta pidas oma kõne IRL-i suurkogul, mille kohta mõnedki meie „esiarvajad“ on langetanud otsuse, et selle koht on ajaloo prügikastis.

Selline on poliitiline meeleolu praeguses Eestis. Mõne päeva pärast peavad meie riigijuhid teada andma, mida meie riik põgenike küsimuses ütleb. Ja seda seisukohta Brüsselis ka kaitsma.

Eestlased ei ole ühelgi legitiimsel viisil otsustanud hakata õnnelikuks multikultuurseks riigiks, nagu Rootsi (vt. 8. juuni EPL-is ilmunud Evelyn Höglundi artiklit), kui me lähtume sellest, et rootslased on sellist soovi avaldanud. Aga kuna suurem osa Eesti elanikest, nendest n.-ö. vähem haritutest, on põgenikevoolu vastu, siis „progressiivne“ osa on, instinktiivselt, selle poolt.

Kõige tipuks on avalikuks saanud põgenikevastane Facebook´i lehekülg, kus kirjutajad väljendavad selliste sõnadega selliseid mõtteid, et meie poliitikud ei saaks neid parimagi tahtmise juures Brüsselis kaitsata. Kes siis õieti selles segadikus esindab suurema osa eestlaste (ja seekord ka venelaste) arvamust? 

Ka mitte kõige kurikavalamad vandenõulased ei oleks suutnud meid sel otsutaval hetkel niimoodi peata jätta