Kaupo Vipp. Alusreform ja pealisülesanne
Hiljutiste koalitsiooniläbirääkimiste taustal on jälle päevakorras paljukõneldud haldusreformi teema. Väidetavalt ei välistataks nüüd enam ka seniste haldusterritooriumite sunniviisilisi liitmisi. Kuid paar aastat tagasi haldusreformi toetuseks läbi viidud massiivne meediakampaania keskendus ainult majandusega seotud argumentidele. Ka tänaste avalduste taustaks pole esitatud sügavamaid põhimõtteid, millest kavatsetakse nii olulise alusreformi elluviimisel lähtuda. Siinkirjutajale tundub seetõttu, et mõned kahe aasta eest Maalehes avaldatud mõtted on täna taaskord päevakohased.
Näib ju üsna
ootuspärane, et kõigis põhjapanevates riiklikes ettevõtmistes arvestatakse ka riigi
pealisülesannetega. Põhiseaduse järgi
siis Eesti rahvuse ja kultuuri säili(ta)misega läbi aegade, mis on ju tõepoolest
ainuke õigustus eestlaste oma riigi olemasolule[1].
Pelgalt majandusefektiivsusest lähtudes oleks nii pisikese rahvakillu jaoks
omaenda riigiaparaadi ülalhoidmine loomulikult täielik nonsenss. Nõnda
panustabki iga Eesti elanik täna oma riiki oluliselt tohkem, kui
"normaalsuurusega" riikide kodanikud, kuigi juba ette on selge, et
vastu saadavad "avalikud teenused" on paratamatult "õhemad".
Sel taustal on kummastav, et meie omariikluse alusteni küündiva haldusreformi teemal
on arutelud reeglina piirdunud kõnelemisega kuludest, tuludest ja teenustest.
Rahva majanduslikult ebaratsionaalset panust oma riiki ei saa pelgalt "natsionalismiks" lihtsustada. Sõltub ju iga elusolendi tulevik sellest, kas õnnestub alal hoida meie planeedi looduslikku elurikkust. Kuni me loeme inimliiki looduse osaks, seni on ka inimliigi kultuuriline elurikkus lahutamatu osa looduslikust mitmekesisusest. Eesti kultuur on täna üks selle komponentidest, väärides taolisena kaitsmist globaalse ühtlustumissurve eest isegi kõige erapooletumas üldvaates. Rahvusekesksest vaatest rääkimata. Tõepoolest – ükski organism ei saaks püsima jääda, kui selle erinevad organid ühtlustuks nt üheks "globaalseks" lihaskoeks või maksaks. Ainult erinevuste koostoime võimaldab maailmal toimida, rakkudest organismideni, liikidest kultuurideni. Sellest vaatenurgast pole meie põhiseaduse preambulis kirjeldatu mitte lihtsalt ühe rahvuse poolt endale võidetud õigus, vaid kõige üldinimlikum kohustus[2].
Majandushuvide survel toimival globaliseeerumisel on olnud kultuuridele sama ühtlustav ja hävitav mõju, kui planeedi taime- ja loomaliikidele. Sarnase burgeri ja Coca-Cola saab sarnasest putkast igal kontinendil. Samad kaubamärgid, seebikad, suhtlusvõrgustikud, lootused ja unistused kõigile – seda dikteerib meile globaalmajanduse loogika. Ja tõepoolest, see ongi majanduslikult ratsionaalne. Sest kui väärtushinnangud ja kultuurihoiakud kõikjal sarnaneksid, siis tarbitaks kõikjal just sedasama masstoodangut, mida meile moe, reklaami, info-ajupesu, seaduste ostmise jms abiga serveeritakse. Tarbeesemeist toiduni, päevauudistest elustiilini. Kui järjest tugevnev ühtlustamissurve suudaks kaotada end seni pidurdanud kultuurilise mitmekesisuse, kaoksid muidugu ka rahvusriigid. Ilma eripärastes rahvuskultuurides juurduvate väärtushinnanguteta oleks tänaseks juba kogu inimkond massimeedia kaudu manipuleeritav marionettide teater – masstoodangu unelmate turg. Globaalse majandusliku ratsionaalsuse vaates jääb põliskultuuride säilitamise püüe alati vastuvoolu ujumiseks.
Põliskultuur ja haldusmaastik
Eesti maa- ja rannarahva kultuur on alati olnud kodu- ja perekeskne, oma elukohale, selle loodusele ja nendega seotud toiminguile keskenduv. Vastavate eripäradega seotud traditsioonid ja oskusteave ongi see miski, mis täna põliskultuuriks nimetatuna on põlvest põlve edasi kandunud ning inimeste elule mõtte ja väärtuse andnud. Hando Runnelit tsiteerides: "Täna on kultuur paljude arust mingi vaimne toodang, mida kirjanikud, näitlejad ja kuntsnikud siis raamatute, teatri või televisiooni kaudu rahvamassidele pakuvad. Ei, ei ole. Kultuur on kõigepealt kodu, on see vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal omas kodus on".
Kui kohalik loodus ja kultuur inimese jaoks ei kõnele, ei ole "oma", siis ei saa ta seda ka oma hinges hinnata, hoida ja armastada. Just selline kohalike eripäraste väärtuste, tavade ja teadmistega täidetud omanikutunne loob nii täiskasvanuile kui lastele põliskultuurilise eneseteadvuse. Muidugi poleks põliskultuuri aluseks olev omanikutunne võimalik, kui iga võõras saaks pererahva koju kamandama tulla, kuis oma hooneid sättida, mida süüa, millal ja kuis mis töid teha, mida õigeks pidada jne. Sama kehtib ka täna iga kogukonna, hõimu ja rahvuse/rahvusriigi puhul. Seepärast on loogiline, et kõigi demokraatlike rahvusriikide raames jõuti omavalitsusteni mitte ainult riigi-rahva, vaid ka maakoha-kohalike tasemel. Vaid nii saab kohalik elanik kohalikust kultuurist lähtudes kohaliku elukorralduse üle otsustada. Autonoomsus muudab isegi eksimused osaks vabast eneseteostusest ja vastutusest. Vastutusest vaba ning ilmeksimatu saaks olla ainult võõraste käskude punktuaalne täitja. Eesti riigi pealisülesande valguses on kohaliku omavalitsemise põhieesmärk hoida oma kodukohast ning traditsioonidest hoolivas, vabas ja vastutusvõimelises kodanikus alal sedasama omanikutunnet, mis on igasuguse rahvuskultuuri ja rahvusriikluse aluseks. Selle juures saab "avalik teenus" olla vaid üks paljudest vahendeist, mitte eesmärk omaette.
Eesti rahvuskultuur on Viru, Mulgi, Setu, Saare ja teiste kohalike kultuuriruumide summa. Edasise näitena Saaremaad kasutades – siinne kultuuriruum moodustub omakorda Muhu, Kaarma, Sõrve ning kõigi teiste saare kantide kultuurierisuste summast. Eripärad nende vahel ulatuvad veel tänagi kõnekeeleni välja, rääkimata kohapärimusest, kombestikust jms. Kogu Eestis paigutuvad kohalikud kultuurieripärad siiani üsna selgelt muinasaja haldusjaotuse mustrisse. Järgides pinnavorme, looduslikke tõkkeid ja inimeste elatusviisidest tulenevaid erisusi, oli maa muinaskihelkondadeks e külakondadeks jagunenud. Geograafilise eraldatuse, elanike paiksuse, autonoomse elukorralduse, kogukonnasiseste abielude jms mõjul säilisid neis suhteliselt suletud rahvuslikes üksustes vaid neile eriomased tavad ja kombed, keelemurded ja murrakud, riietumisviisid, töövõtted jms. Igal kogukonnal oma unikaalne kultuuripärand. Saaremaa vanim halduskorraldust kirjeldav dokument loetles siin 1234. aastal kuus külakonda: Mone (Muhu), Horele (Pöide), Waldele (Valjala), Carmele (Kaarma), Kiligunde (Kihelkonna) ja Sworve (Sõrve). Neist kaks esimest ning kaks viimast olid koordineeritult koostegutsevad nö liitlaskülakonnad. Seda et toonane haldusjaotus ei olnud pelk fiktsioon, illustreerib muuhulgas näiteks murdeuurijate tõdemus õ-hääliku geograafilise leviala lõppemisest läänepool kunagiste Sworve ja Kiligunde piire (hilisemate kirikukihelkondade järgi Jämaja, Anseküla, Kärla, Kihelkonna ning lääneosa Mustjalast). Kirikukihelkondadeks ja hiljem mõisa(valda)deks tükeldamine oli küll võõras algatus. Siiski ei tohiks riigi pealisülesandega arvestav, kohalike inimeste omanikutunnet säilitav reform liita omavalitsusi kokku suurematel maa-aladel, kui olid muinasaegsed külakonnad. Haldusjaotus ei tohiks eirata kultuuriruumis loomulikult kujunenud geograafilist jagunemist, kuni riik soovib järgida sellises jagunemises juurduvaid põhieesmärke.
Uued põhieesmärgid?
Taustaks kuluefektiivsus ning otsesõnastamata "reaalpoliitilised" hetkehuvid, väidab tänane ametlik retoorika, et omavalitsuste massilist liitmist on vaja just avalike teenuste paremaks/efektiivsemaks osutamiseks kohalikele. Suurem teenindusasutus, kompetentsem teenindaja, kokkuhoid kuludes jms tähendabki paremat elu kohalikele(!?). Kuid senise arutelu keskendamine teenustele, kuludele ja pendelrändele seostub kohalike endi jaoks vaid "ääremaade" lõpliku hülgamise plaaniga. Uute "teenindusalade" piiritlemine juhib taolise nn tõmbekeskuste võrgustiku poole, mis oma põhijoontes kujunes välja NLiidu okupatsiooni tingimustes (rajoonid). See sobitus globaalsusele pretendeeriva, rahvuslust välistava impeeriumi korrastatuse ning majandussuunistega. Tänagi antakse meile me tootmist, turge, transporti, keskkonda, rahandust - kogu majandust reguleerivad suunised väljastpoolt Eestit. On üsna loogiline, et näiteks Saaremaal oleks neis oludes majanduslikult kõige sobivam kopeerida kunagist Kingissepa rajooni. Senise valimissüsteemi säilimisel tähendaks see, et valijate enamuse (st Kuressaare rahva) häältega valitavad linlased oleksid sunnitud asuma juhtima kohalikku elu igas Saaremaa kolkas. Riigi pealisülesande valguses tuleks siinkohal taibata küsida, mis oleks sellisel pildil valesti.
Senine vaidlus käib paradigmas, kus vahend (teenus) on eksitatud eesmärgi kohale. See võimaldabki piirduda vaidlustega vaid rahanumbreis kirjeldatavate kasude ning kahjude üle, kuigi samas ei taheta kõnelda vastuoludest omavalitsuste ülesannete ja rahastamise vahel. Aga kultuurieripärasid mõjutava reformimise hindamisel satuks ainult rahale keskenduv arutelu päris vale paradigma raamesse, kus, piltlikult väljendudes, poleks söömise eesmärk elusolemine, vaid elu eesmärk söömine. Sellises mõttemallis tuleks ära tunda toosama tarbijamentaliteedile apelleeriv ja vaid majandusefektiivsust esiplaanile upitav globaliseerumissurve, mis kultuurierinevusi nivelleerida püüab. Otsekohesemalt sõnastatult kõlaks see küsimusena: "Milliste materiaalsete hüvede vastu oleksite Teie nõus vahetama oma kohaliku kultuuri?". Ja järgmine küsimus käiks loogiliselt juba kogu rahvusriigi kohta. Selles pole midagi hullu, kui me nüüd tõepoolest "elame selleks, et süüa". Lõpuks on ju tähtis võimalikult rohkemate inimeste õnn. Meile jääb vaba voli kaotada oma riigi põhieesmärkidest majandusliku põhjenduseta idealistlikud sihid ja "kopitanud rahvuslus", kui need ei sobitu uuenenud kujutlustega õnnest. Kuid tehkem see valik siis teadlikult ja vastutades, mitte iseend lollitades. Või asudes halama siis, kui on hilja midagi parandada. Kuni me pole ära otsustanud, kuhu me jõuda tahame, on üsna tobe vaielda õige liikumissuuna üle.
Hetkehuvid jätkusuutlikuse vastu
Kuni põlisrahvas oma kultuuri utiili andnud ei ole, kuid ikkagi ei arvesta sellega seadusandlus ega riiklikud programmid, seni satuvad viimased paratamatult vastuollu põlisrahva väärtushoiakute ja arusaamadega. Rahva teadvuseni jõudes tekitab see võõrandumist oma riigist, tõugates "vana hea" moonakamentaliteedi poole: "võõras köis, las lohiseb". Lõpuks aga iga otsusega seonduv tõde rahva teadvuseni jõuab, hoolimata võimsaimagi propagandamasina hetkemõjust. Pealisülesandeist hooliva kodaniku seisukohalt on samuti tohutu vahe, kas täna hiidvaldade poole suunav "reaalmajanduslik pilt" tekkis riigikeha passiivsuse tõttu või pingutuste kiuste. Pole eriti loogiline pidada probleemseks tendentsi liigsele tsentraliseerumisele ning püüda seda ravida veelgi suurema tsentraliseerimisega. Selge, et seni promotud haldusterritoriaalne reform pole midagi muud, kui senitoimunuga takkajärgi kohandumine. Kui regionaalarenguid oleks põhieesmärkidest lähtudes aktiivselt suunatud, poleks seisu nii hulluks muutuda lastud. Ja vastupidi - kui meie uueks põhieesmärgiks oleks nüüd tõesti majandusefektiivsus, siis tähendaks proaktiivne poliitika nüüd teadlikku keskendumist Eesti ainsale tõelisele tõmbekeskusele, Tallinnale. Või kohe Helsingile. Nii või teisiti, aga on kohatu kõneleda (riigi)laeva tüürimisest, kuni see (globaal)hoovustega passiivselt kaasa lengerdab.
Loomulikult ei saagi rahvuskultuuri arvestamiseta olla selget ja põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat või -poliitikat. Kui globaalmajanduse huvid suudavad me kultuuritausta kõrvale surudes kontrollida me mõtlemist, lähtuvadki me poliitilised otsused materiaalsest hetkeedust ja lähima valimisperioodi perspektiivist, mitte rahvusideaalidest, põlise elukeskkonna kestlikkusest vms. Arvatavasti kaalub reaalpoliitika ka haldusreformi puhul üles senised deklaratiivsed(?) põhiväärtused. Olukorra muudab dramaatilisemaks asjaolu, et selline konformistlik ohverdus osutub juba lähitulevikus mõttetuks. Pole saladus, et tarbimiskultusele toetuv kasvumajandus on jõudnud väljapääsmatusse tupikusse[3]. Tööstustsivilisatsiooni globaalne heaolupohmelus aina süveneb. Energia, toidu, vee, rahvastiku, sotsiaalmajanduse, rahanduse, (geo)poliitika jms kriiside eskaleerumine kogu maailmas tekitab prognooside kohaselt veel enne 2030 aastat olukorra, kus ka Eesti senised tõmbekeskused võivad üleöö tõukekeskusteks muutuda. Seni on pakutud ainsaks väljapääsuks looduvast globaalkriisist pärimuskultuuri käsitlemist sõna otseses mõttes ellujäämisõpetusena[4] ning totaalset taganemist lokaalsete põhiväärtuste juurde. Iroonilisel kombel just nende väärtuste juurde, mille lagunemist pelgalt majandushuvidest lähtuv haldusreform veelgi kiirendaks. Tõsi, juba täna pole kõigi meie 700 000 linnaelaniku jaoks enam reaalset tagalat raskema geopoliitilise või majandusliku kriisi puhuks...
Haldusreformi idee eelmistest vedajatest jäi mulje, nagu oleks lõpuks mõistetud "mugavusreformi" tegelikke ohte. Asuti aktiviseerima koostööd nende kodanikuliikumistega, mis on püüdnud toetada kohalike kogukondade elujõulisust. Loodetavasti ei vihja selline aktiivsus plaanile jätta kogu maaelu säilitamine vaid kohalike entusiastide mureks, analoogiliselt nt vabatahtlike tuletõrjekomandodega. Rahvusriigilt oleks ju loogiline oodata olulist panustamist maaelus juurduva põliskultuuri säilimisse. Aga kohalik elu on ikka eelkõige kohalike mure. Maarahvas ei tohiks endiselt kõiki lootusi linlaste mõistlikkusele rajada. Kohalikel kogukondadel oleks aeg asuda organiseeruma, et suuta oma hääl kuidagi kuuldavaks teha ka kohapealse võimuvaakumi tekitamise korral. Ühtlasi näib mõistlik valmistuda tööstusühiskonna globaalkriisi edasiseks süvenemiseks. Viimaste aastate arengute jätkumine võib taaskord viia linlaste massilise maale valgumiseni – nagu alati kehvematel aegadel.
Rahva majanduslikult ebaratsionaalset panust oma riiki ei saa pelgalt "natsionalismiks" lihtsustada. Sõltub ju iga elusolendi tulevik sellest, kas õnnestub alal hoida meie planeedi looduslikku elurikkust. Kuni me loeme inimliiki looduse osaks, seni on ka inimliigi kultuuriline elurikkus lahutamatu osa looduslikust mitmekesisusest. Eesti kultuur on täna üks selle komponentidest, väärides taolisena kaitsmist globaalse ühtlustumissurve eest isegi kõige erapooletumas üldvaates. Rahvusekesksest vaatest rääkimata. Tõepoolest – ükski organism ei saaks püsima jääda, kui selle erinevad organid ühtlustuks nt üheks "globaalseks" lihaskoeks või maksaks. Ainult erinevuste koostoime võimaldab maailmal toimida, rakkudest organismideni, liikidest kultuurideni. Sellest vaatenurgast pole meie põhiseaduse preambulis kirjeldatu mitte lihtsalt ühe rahvuse poolt endale võidetud õigus, vaid kõige üldinimlikum kohustus[2].
Majandushuvide survel toimival globaliseeerumisel on olnud kultuuridele sama ühtlustav ja hävitav mõju, kui planeedi taime- ja loomaliikidele. Sarnase burgeri ja Coca-Cola saab sarnasest putkast igal kontinendil. Samad kaubamärgid, seebikad, suhtlusvõrgustikud, lootused ja unistused kõigile – seda dikteerib meile globaalmajanduse loogika. Ja tõepoolest, see ongi majanduslikult ratsionaalne. Sest kui väärtushinnangud ja kultuurihoiakud kõikjal sarnaneksid, siis tarbitaks kõikjal just sedasama masstoodangut, mida meile moe, reklaami, info-ajupesu, seaduste ostmise jms abiga serveeritakse. Tarbeesemeist toiduni, päevauudistest elustiilini. Kui järjest tugevnev ühtlustamissurve suudaks kaotada end seni pidurdanud kultuurilise mitmekesisuse, kaoksid muidugu ka rahvusriigid. Ilma eripärastes rahvuskultuurides juurduvate väärtushinnanguteta oleks tänaseks juba kogu inimkond massimeedia kaudu manipuleeritav marionettide teater – masstoodangu unelmate turg. Globaalse majandusliku ratsionaalsuse vaates jääb põliskultuuride säilitamise püüe alati vastuvoolu ujumiseks.
Põliskultuur ja haldusmaastik
Eesti maa- ja rannarahva kultuur on alati olnud kodu- ja perekeskne, oma elukohale, selle loodusele ja nendega seotud toiminguile keskenduv. Vastavate eripäradega seotud traditsioonid ja oskusteave ongi see miski, mis täna põliskultuuriks nimetatuna on põlvest põlve edasi kandunud ning inimeste elule mõtte ja väärtuse andnud. Hando Runnelit tsiteerides: "Täna on kultuur paljude arust mingi vaimne toodang, mida kirjanikud, näitlejad ja kuntsnikud siis raamatute, teatri või televisiooni kaudu rahvamassidele pakuvad. Ei, ei ole. Kultuur on kõigepealt kodu, on see vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal omas kodus on".
Kui kohalik loodus ja kultuur inimese jaoks ei kõnele, ei ole "oma", siis ei saa ta seda ka oma hinges hinnata, hoida ja armastada. Just selline kohalike eripäraste väärtuste, tavade ja teadmistega täidetud omanikutunne loob nii täiskasvanuile kui lastele põliskultuurilise eneseteadvuse. Muidugi poleks põliskultuuri aluseks olev omanikutunne võimalik, kui iga võõras saaks pererahva koju kamandama tulla, kuis oma hooneid sättida, mida süüa, millal ja kuis mis töid teha, mida õigeks pidada jne. Sama kehtib ka täna iga kogukonna, hõimu ja rahvuse/rahvusriigi puhul. Seepärast on loogiline, et kõigi demokraatlike rahvusriikide raames jõuti omavalitsusteni mitte ainult riigi-rahva, vaid ka maakoha-kohalike tasemel. Vaid nii saab kohalik elanik kohalikust kultuurist lähtudes kohaliku elukorralduse üle otsustada. Autonoomsus muudab isegi eksimused osaks vabast eneseteostusest ja vastutusest. Vastutusest vaba ning ilmeksimatu saaks olla ainult võõraste käskude punktuaalne täitja. Eesti riigi pealisülesande valguses on kohaliku omavalitsemise põhieesmärk hoida oma kodukohast ning traditsioonidest hoolivas, vabas ja vastutusvõimelises kodanikus alal sedasama omanikutunnet, mis on igasuguse rahvuskultuuri ja rahvusriikluse aluseks. Selle juures saab "avalik teenus" olla vaid üks paljudest vahendeist, mitte eesmärk omaette.
Eesti rahvuskultuur on Viru, Mulgi, Setu, Saare ja teiste kohalike kultuuriruumide summa. Edasise näitena Saaremaad kasutades – siinne kultuuriruum moodustub omakorda Muhu, Kaarma, Sõrve ning kõigi teiste saare kantide kultuurierisuste summast. Eripärad nende vahel ulatuvad veel tänagi kõnekeeleni välja, rääkimata kohapärimusest, kombestikust jms. Kogu Eestis paigutuvad kohalikud kultuurieripärad siiani üsna selgelt muinasaja haldusjaotuse mustrisse. Järgides pinnavorme, looduslikke tõkkeid ja inimeste elatusviisidest tulenevaid erisusi, oli maa muinaskihelkondadeks e külakondadeks jagunenud. Geograafilise eraldatuse, elanike paiksuse, autonoomse elukorralduse, kogukonnasiseste abielude jms mõjul säilisid neis suhteliselt suletud rahvuslikes üksustes vaid neile eriomased tavad ja kombed, keelemurded ja murrakud, riietumisviisid, töövõtted jms. Igal kogukonnal oma unikaalne kultuuripärand. Saaremaa vanim halduskorraldust kirjeldav dokument loetles siin 1234. aastal kuus külakonda: Mone (Muhu), Horele (Pöide), Waldele (Valjala), Carmele (Kaarma), Kiligunde (Kihelkonna) ja Sworve (Sõrve). Neist kaks esimest ning kaks viimast olid koordineeritult koostegutsevad nö liitlaskülakonnad. Seda et toonane haldusjaotus ei olnud pelk fiktsioon, illustreerib muuhulgas näiteks murdeuurijate tõdemus õ-hääliku geograafilise leviala lõppemisest läänepool kunagiste Sworve ja Kiligunde piire (hilisemate kirikukihelkondade järgi Jämaja, Anseküla, Kärla, Kihelkonna ning lääneosa Mustjalast). Kirikukihelkondadeks ja hiljem mõisa(valda)deks tükeldamine oli küll võõras algatus. Siiski ei tohiks riigi pealisülesandega arvestav, kohalike inimeste omanikutunnet säilitav reform liita omavalitsusi kokku suurematel maa-aladel, kui olid muinasaegsed külakonnad. Haldusjaotus ei tohiks eirata kultuuriruumis loomulikult kujunenud geograafilist jagunemist, kuni riik soovib järgida sellises jagunemises juurduvaid põhieesmärke.
Uued põhieesmärgid?
Taustaks kuluefektiivsus ning otsesõnastamata "reaalpoliitilised" hetkehuvid, väidab tänane ametlik retoorika, et omavalitsuste massilist liitmist on vaja just avalike teenuste paremaks/efektiivsemaks osutamiseks kohalikele. Suurem teenindusasutus, kompetentsem teenindaja, kokkuhoid kuludes jms tähendabki paremat elu kohalikele(!?). Kuid senise arutelu keskendamine teenustele, kuludele ja pendelrändele seostub kohalike endi jaoks vaid "ääremaade" lõpliku hülgamise plaaniga. Uute "teenindusalade" piiritlemine juhib taolise nn tõmbekeskuste võrgustiku poole, mis oma põhijoontes kujunes välja NLiidu okupatsiooni tingimustes (rajoonid). See sobitus globaalsusele pretendeeriva, rahvuslust välistava impeeriumi korrastatuse ning majandussuunistega. Tänagi antakse meile me tootmist, turge, transporti, keskkonda, rahandust - kogu majandust reguleerivad suunised väljastpoolt Eestit. On üsna loogiline, et näiteks Saaremaal oleks neis oludes majanduslikult kõige sobivam kopeerida kunagist Kingissepa rajooni. Senise valimissüsteemi säilimisel tähendaks see, et valijate enamuse (st Kuressaare rahva) häältega valitavad linlased oleksid sunnitud asuma juhtima kohalikku elu igas Saaremaa kolkas. Riigi pealisülesande valguses tuleks siinkohal taibata küsida, mis oleks sellisel pildil valesti.
Senine vaidlus käib paradigmas, kus vahend (teenus) on eksitatud eesmärgi kohale. See võimaldabki piirduda vaidlustega vaid rahanumbreis kirjeldatavate kasude ning kahjude üle, kuigi samas ei taheta kõnelda vastuoludest omavalitsuste ülesannete ja rahastamise vahel. Aga kultuurieripärasid mõjutava reformimise hindamisel satuks ainult rahale keskenduv arutelu päris vale paradigma raamesse, kus, piltlikult väljendudes, poleks söömise eesmärk elusolemine, vaid elu eesmärk söömine. Sellises mõttemallis tuleks ära tunda toosama tarbijamentaliteedile apelleeriv ja vaid majandusefektiivsust esiplaanile upitav globaliseerumissurve, mis kultuurierinevusi nivelleerida püüab. Otsekohesemalt sõnastatult kõlaks see küsimusena: "Milliste materiaalsete hüvede vastu oleksite Teie nõus vahetama oma kohaliku kultuuri?". Ja järgmine küsimus käiks loogiliselt juba kogu rahvusriigi kohta. Selles pole midagi hullu, kui me nüüd tõepoolest "elame selleks, et süüa". Lõpuks on ju tähtis võimalikult rohkemate inimeste õnn. Meile jääb vaba voli kaotada oma riigi põhieesmärkidest majandusliku põhjenduseta idealistlikud sihid ja "kopitanud rahvuslus", kui need ei sobitu uuenenud kujutlustega õnnest. Kuid tehkem see valik siis teadlikult ja vastutades, mitte iseend lollitades. Või asudes halama siis, kui on hilja midagi parandada. Kuni me pole ära otsustanud, kuhu me jõuda tahame, on üsna tobe vaielda õige liikumissuuna üle.
Hetkehuvid jätkusuutlikuse vastu
Kuni põlisrahvas oma kultuuri utiili andnud ei ole, kuid ikkagi ei arvesta sellega seadusandlus ega riiklikud programmid, seni satuvad viimased paratamatult vastuollu põlisrahva väärtushoiakute ja arusaamadega. Rahva teadvuseni jõudes tekitab see võõrandumist oma riigist, tõugates "vana hea" moonakamentaliteedi poole: "võõras köis, las lohiseb". Lõpuks aga iga otsusega seonduv tõde rahva teadvuseni jõuab, hoolimata võimsaimagi propagandamasina hetkemõjust. Pealisülesandeist hooliva kodaniku seisukohalt on samuti tohutu vahe, kas täna hiidvaldade poole suunav "reaalmajanduslik pilt" tekkis riigikeha passiivsuse tõttu või pingutuste kiuste. Pole eriti loogiline pidada probleemseks tendentsi liigsele tsentraliseerumisele ning püüda seda ravida veelgi suurema tsentraliseerimisega. Selge, et seni promotud haldusterritoriaalne reform pole midagi muud, kui senitoimunuga takkajärgi kohandumine. Kui regionaalarenguid oleks põhieesmärkidest lähtudes aktiivselt suunatud, poleks seisu nii hulluks muutuda lastud. Ja vastupidi - kui meie uueks põhieesmärgiks oleks nüüd tõesti majandusefektiivsus, siis tähendaks proaktiivne poliitika nüüd teadlikku keskendumist Eesti ainsale tõelisele tõmbekeskusele, Tallinnale. Või kohe Helsingile. Nii või teisiti, aga on kohatu kõneleda (riigi)laeva tüürimisest, kuni see (globaal)hoovustega passiivselt kaasa lengerdab.
Loomulikult ei saagi rahvuskultuuri arvestamiseta olla selget ja põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat või -poliitikat. Kui globaalmajanduse huvid suudavad me kultuuritausta kõrvale surudes kontrollida me mõtlemist, lähtuvadki me poliitilised otsused materiaalsest hetkeedust ja lähima valimisperioodi perspektiivist, mitte rahvusideaalidest, põlise elukeskkonna kestlikkusest vms. Arvatavasti kaalub reaalpoliitika ka haldusreformi puhul üles senised deklaratiivsed(?) põhiväärtused. Olukorra muudab dramaatilisemaks asjaolu, et selline konformistlik ohverdus osutub juba lähitulevikus mõttetuks. Pole saladus, et tarbimiskultusele toetuv kasvumajandus on jõudnud väljapääsmatusse tupikusse[3]. Tööstustsivilisatsiooni globaalne heaolupohmelus aina süveneb. Energia, toidu, vee, rahvastiku, sotsiaalmajanduse, rahanduse, (geo)poliitika jms kriiside eskaleerumine kogu maailmas tekitab prognooside kohaselt veel enne 2030 aastat olukorra, kus ka Eesti senised tõmbekeskused võivad üleöö tõukekeskusteks muutuda. Seni on pakutud ainsaks väljapääsuks looduvast globaalkriisist pärimuskultuuri käsitlemist sõna otseses mõttes ellujäämisõpetusena[4] ning totaalset taganemist lokaalsete põhiväärtuste juurde. Iroonilisel kombel just nende väärtuste juurde, mille lagunemist pelgalt majandushuvidest lähtuv haldusreform veelgi kiirendaks. Tõsi, juba täna pole kõigi meie 700 000 linnaelaniku jaoks enam reaalset tagalat raskema geopoliitilise või majandusliku kriisi puhuks...
Haldusreformi idee eelmistest vedajatest jäi mulje, nagu oleks lõpuks mõistetud "mugavusreformi" tegelikke ohte. Asuti aktiviseerima koostööd nende kodanikuliikumistega, mis on püüdnud toetada kohalike kogukondade elujõulisust. Loodetavasti ei vihja selline aktiivsus plaanile jätta kogu maaelu säilitamine vaid kohalike entusiastide mureks, analoogiliselt nt vabatahtlike tuletõrjekomandodega. Rahvusriigilt oleks ju loogiline oodata olulist panustamist maaelus juurduva põliskultuuri säilimisse. Aga kohalik elu on ikka eelkõige kohalike mure. Maarahvas ei tohiks endiselt kõiki lootusi linlaste mõistlikkusele rajada. Kohalikel kogukondadel oleks aeg asuda organiseeruma, et suuta oma hääl kuidagi kuuldavaks teha ka kohapealse võimuvaakumi tekitamise korral. Ühtlasi näib mõistlik valmistuda tööstusühiskonna globaalkriisi edasiseks süvenemiseks. Viimaste aastate arengute jätkumine võib taaskord viia linlaste massilise maale valgumiseni – nagu alati kehvematel aegadel.
Kommentaarid
Nagu Joonas märgib : "/... on ka meil ettekujutus globaalsest külast, millele me oma "kohalikusega" vastandume. Selline vastandusest tekkiv surve toodab kõikjal ka rahvuslikku kultuuri. Meil on rangelt Eesti kirjandus, Eesti filmid, jne. /"
Ning seejärel : "/... globaalmajanduse tingimustest tähendab eestlane olemine midagi üpris sarnast kui lätlane või hispaanlane olemine. See liigne eestlus ongi kaotanud ära Eesti sisesed lokaalsed erinevused ja pannud meid neist üle vaatama.../"
Võtaksin Joonase väited lühidalt kokku: – Globaliseerumissurve tulemusena teiseneb rahvuskultuur sellisel moel, et (ükogu rahvusriigi kaudu defineeritavatest) lokaalsemad kultuurierinevused lahustuvad.
Seda tahan minagi väita. Ja siit jätkates: kuna põliskultuur on alati perele-, eluümbruse loodusele ja nendega seotud toimingutele keskenduv ning kuna vaid kohalike eripäraste väärtuste, tavade ja teadmistega täidetud omanikutunne saab meie põliskultuurilist eneseteadvust luua, siis - koos lokaalsete (põliskultuuriliste) erinevustega lahustuvad ka elavat rahvuskultuuri toitvad juured.
Nagu Joonas õigesti vihjas, saab elavast rahvuskultuurist sellise protsessi käigus kas ülejäänud globaalkülale esitletav museaal, või uudne ja üldmõistetav loomemajanduse produkt. Loomulikult on viimane üha sagedamini vaid deklaratiivselt nt Eesti, Läti või Hispaania rahvuslikuks kirjanduseks, filmiks vms nimetatav. Selles mõttes deklaratiivselt, et kõnes või kirjas vihjet saamata ei suudaks keegi nende päritolumaad aimata. See pole halb ega hea, see on loomulik. Urbaniseerunud globaalkülas peabki kultuur üldmõistetav olema. Aga algselt pole meie põhiseaduses mitte seda silmas peetud, kui omast, säilitamist vajavast kultuurist kõneldakse. Siia sobib veelkord too Hando Runneli tsitaat: "Täna on kultuur paljude arust mingi vaimne toodang, mida kirjanikud, näitlejad ja kuntsnikud siis raamatute, teatri või televisiooni kaudu rahvamassidele pakuvad. Ei, ei ole. Kultuur on kõigepealt kodu, on see vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal omas kodus on"
Seega usun, et meil tuleb lokaalsel omanikutundel põhinevaid kultuurierinevusi kaitsta, kui elava rahvuskultuuri juuri. Selline kaitse ei saa piirduda õiguse andmisega kindamustrite üle otsustamiseks. Kohalikele kas jääb võimalus ise kogu oma elukorralduse üle otsustada, või kaotab seesama urbaniseerumis/globaliseerumissurve ka kindamustrid väljastpoolt muuseumiseinu.