Toomas Haug. Tõsine teema ja hoolimatud manipulatsioonid
Viimaste päevade kogemus ütleb, et Eestis on võimalik
anonüümsete süüdistuste alusel paari päevaga hävitada inimese maine ja võtta ta
n-ö rajalt maha. Tõsi, perevägivalla ja ahistamise süüdistustega on läänes juba
mõnda aega poliitilisi arveid õiendatud, vahel on olnud süüdistustel alust ja
on saadud asja eest, vahel mitte, vahel on jäänud asi ebamääraseks, aga inimese
elu on rikutud igal juhul, on ta siis süüdi või mitte. Nüüd on see poliitilise
võitluse praktika jõudnud ka Eestisse ja minister Kuusik, kelle süüküsimust
tegelikult alles hakatakse uurima, ei jää kindlasti viimaseks, keda sellel
meetodil poliitikast kõrvaldada püütakse.
Kuna perevägivalda ja ahistamist peetakse kuritegevuse
erandjuhtumiteks, kus kuritöö loomusest lähtuvalt ei saagi olla õigeid
tunnistajaid, siis ei näi siin kehtivat ka süütuse presumptsioon, lääne
õiguskorra üks alustala. See on olukord, kus justkui polegi vaja tõendada, et
inimene on süüdi, vaid süüdistatava ülesanne on tõendada, et ta pole süüdi. See
omakorda annab avaraid võimalusi igasuguseks poliitiliseks arvete klaarimiseks.
Sest põhiline tõend vägivallatseja kohta on tihti vägivallatseja ise – inimene,
kes väidab, et pole vägivallatsenud. Nagu meile on osutatud, just selline
käitumine ongi vägivallatseja peamine tundemärk.
Kuid olgu pealegi, poliitika on tihti karm ja räpane
heitlus, on seda ka kiirelt kulgenud vasakliberaalse revolutsiooni käigus lõhestunud
Eesti ühiskonnas. On selge, et poliitikaväljal tegutseb inimesi, kelles köeb
lakkamatu viha, vastavalt sellele toimuvad ka sündmused ja ainult tõeline naiiv
ootaks peavoolumeedialt – selle revolutsiooni platvormilt – nende sündmuste
igakülgset analüüsi. Olgem realistid. Õnneks on lisaks olemas sotsiaalmeedia ja
kõikvõimalikke muid infoplatvorme inimestele, kes suvatsevad ise mõelda ja
kaaluda erinevaid vaatekohti.
Poliitikute asi võib-olla ongi pidevalt heidelda. Kuid tõeliselt kahju on sellest, et ka vabariigi president on asunud korraldama poliitilisi näitemänge ja kaotanud lõplikult oma niigi nõrgavõitu võime olla Eesti ühiskonna tasakaalustaja. Mõistagi oleks president pidanud väljendama Kuusiku-juhtumi puhul tõsist muret, kuid samas tulnuks avaldada lootust, et erapooletu uurimine toob anonüümsetesse kaebustesse selgust. Kui välismeediast lugeda pealkirju: „Eesti president demonstreeris Riigikogus sõnavabaduse kaitseks“, siis hakkad mõtlema, et kas Kersti Kaljulaid on valitsevas poliithüsteerias kaotanud närvid ja reaalsustaju või ei hooli ta selle riigi mainest, mille presidendiks ta asjaolude kokkujuhtumisel on sattunud. Rääkimata üldse sellest, et tõendatud naisepeksja toetajana tuntud presidendil ei sünni avaldada ülevoolavat põlgust veel tõendamata naisepeksja suhtes. Siin ilmutab ennast lääne poliitikute silmakirjalikkuse kvintessents.
Kui me aga tõeliselt kedagi aidata tahame, siis tuleb
pingutada sellise keskkonna ja seadustiku loomise nimel, kus perevägivalla ja
ahistamise juhtumid võiksid tulla päevavalgele nii, et nende käsitlemine ja
süüdlaste karistamine mitte ainult ei oleks, vaid ka näeks välja õigusriigile kohasena.
Muuhulgas võiks kehtida seaduses nõue, et sedalaadi kuritööst vihjete saamisel
on ajaliselt piiritletud kohustus teatada asjast politseile. Info kinnipidamisel
või sellega manipuleerimisel mingites muudes kui võimaliku ohvri aitamise
huvides, nagu on toimunud näiteks Kuusiku juhtumil, muutuks selle kinnipidaja,
antud juhul Eesti Ekspressi peatoimetaja Eerik Moora,[1]
ka ise kuriteo kaasosaliseks.
Kommentaarid