Mihkel Mutt. Rahvuslikust ebakindlusest

Kõrvaltvaatajas võib tekitada hämmeldust see kirglikkus ja isegi valulikkus, millega eestlased ajuti üht või teist kultuurinähtust omaks või võõraks vaidlevad. Lihtsaim vastus, et kultuur on rahvusriigile alati tähtis.

Kultuur ei ela omaette, vaid võrsub laiemast elust ja ankurdub selles. Mida väiksem rahvas, seda rohkem väljendab mingi kultuurifenomen sellesse rahvasse puutuvat laiemalt. Siit terendabki otsetee meie eksistentsiaalsete probleemide juurde. Vaidlus selle üle, „kellele kuulub kirjanik Andrei Ivanov?“, võrsus samast allikast, kust palju muudki ja mida võib pidada vaat et eestlase vaimuseisundi üldnimetajaks. Selleks on ebakindlus, alateadlik pelg, et järsku pole eestlust kui sügavamat nähtust olemas. On ainult selle üksikud tunnused, ja küllaltki palju, aga see kõik on nagu lennul või õhus. Siin kummitab juurtetuseprobleem.

Inglise, vene, saksa ja teiste suuremate rahvaste kirjanduskorpustesse kuulub nii palju autoreid, et üks või kaks „määratlemata literatuurse kodakondsusega isikut“ ees või taga ei loe midagi – seda niihästi kultuurieliidi kui laiema avalikkuse meelest.

Ent kas pole siin vastuolu või paradoks? Võiks ju eeldada, et mida vähem sul on, seda kiivamalt hoiad? Ja mis oleks loomulikum, kui tahta seda vähest kasvatada, laiendada oma piire – antud juhul siis just nimelt kahe kultuuri vahelisi „kõlkujaid“ endale sikutada, neile oma rahva templit peale lüües? Nagu poolakad seda teevad (Conrad, Singer). Ometi näeme vastupidist, eesti kultuur pirtsutab.

Säärane hoiak on paradoks üksnes pealtnäha. Tegelikult pole asi niivõrd kultuuri mahukuses, kui selle (enese)kindluses, milles omakorda võib eristada kristalliseerumist ja sidusust. Kristalliseerumine toimub ajapikku, sidusus kultuuri läbitöötatusega. Mõlemat omadust on eesti kultuuril suhteliselt vähe. Ajaloo kulg pole andnud meile selleks vajalikku hingetõmbeaega, stabiilset vaba arenguruumi. Kui see ükskord saabus, veerand sajandit tagasi, puhusid maailmas juba globaliseerumistuuled ja oli algamas sootuks uus ajajärk.

Ma räägin küll kultuurist, aga ei pea silmas ainult ega isegi mitte eeskätt kunstikultuuri, vaid vaimset iseolemist laiemas mõttes. Minu arvates tunnetab eestlane alateadlikult oma kindlusetust. Sel põhjusel ta ei söandagi võõrast ligi lasta. Ta pelgab, et kui tema haprale ja poolikule olemusele midagi juurde panna, siis võib see veelgi ebakindlamaks ja hapramaks muutuda. Ta kardab, et kui puutub kokku võõraga, siis ta ei neela seda alla ega seedi läbi, ei tee omaks, vaid see hakkab võõrkehana tema masinavärgis siirdeid ajama ning murendab veelgi. Pookeoks tapab poogitava, lõimimise asemel neeldume ise. Eestlane kardab kaotada oma vähestki.

Eelöeldule näib vastu rääkivat üks teine tendents. Meenutaksin üht vana hoiakut, millest eesti ajaloos on periooditi palju räägitud,  aga viimasel ajal peaaegu üldse mitte. Jutt on eestlasele igiomasest võõraimetlusest. Lähemalt vaadates on ka see kantud alateadlikust murest enda täisväärtuslikkuse ja õigustatuse pärast. Sellegi siht on saavutada enesekindlust, püsistuda maailmas. Et „oma ja ainus“ tundub ebapiisav või alaväärtuslik, siis joondutaksegi võõrale, et sealt kahmata, millega enda oma turgutada või koguni seda asendada. Mõistagi üldisemalt ja kaudselt, mitte lihtsalt mõnda isikut või asja endale tirides. Üle võetakse vahendeid ja viise, kombeid, harjumusi ja rituaale. Mõistagi ka keelendeid. Eesti on täna tagasi seal, kus enne Esimest maailmasõda. Kadaklus vohab mis hirmus. Ainult et ei ahvita ühte rahvast nagu vanasti saksu, vaid ollakse maoli maas tõelise või kujuteldava globaalkutluuri ees. Suur hulk eestlasi kardab kõige rohkem, et äkki nad pole maailma moodi, pole nagu „päris“. Toona paljud haritlased, sealhulgas kirjanikud (nt. Kitzberg) pilasid kadaklust. Tänapäeval tehakse seda palju vähem. Kui, siis nähase ohtu lingvistilisel tasandil, keele risustamises. Keel on väga oluline, aga see on ikkagi ainult osa palju laiemast nähtustest, tervest elulaadist. Jääb mulje, nagu poleks tänase võõraimetluse pilkamine poliitiliselt korrektne. Et see ongi ehtne rmaailma lõimumine, ongi meie eesmärk. 

Need kaks tendentsi, võõrapelgus ja võõraimetlus, on vastandid üksnes näiliselt. Mõlemad on ühe ja sama omaduse -- ebakindluse --avaldumisvormid. Eestlaste tuleviku üks põhiküsimusi tundubki olevat, kuidas võõrutada end pidevalt lengerdamast alandliku libitsemise ja põhjendamatu üleoleku, endale tuha pähe raputamise ja kelkimise vahel? Need kaks kuuluvad kokku ja on ühtviisi armetud.

Seoses ülekompensatsiooniga  üks kõrvalepõige või täiendus. Võõraimetlus võib lisaks rohkem või vähem alateadlikule tõusiklusele igapäevaelus avalduda veel teataval moel, mis tundub väliselt väga valgustuslik ja eelarvamustevaba. Ka sel puhul tahetakse mõningaid nähtusi „emmata“, sealjulgas suurejooneliselt. Raske on seejuures tõmmata piiri, kus on tegemist ülekompensatsiooni, kus muude põhjustega, milleks võib olla ideoloogiline ajupestus või muidu kihk n.-ö. ajaloost ette jõuda. Soov näida avarapilgulisem ja paindlikum. See võib olla kantud puhtast trotsist määratleda end „režiimivastaselt “ ja üldopositsiooniliselt (olgu valitsus milline tahes, meie oleme ikka vastu!). Mõistagi avaldub seejuures põlvkondlik moment: pojad ja tütred tahavad asju tõlgendada teisiti kui nende emad ja isad. Vanemad omal ajal tõrjusid, nüüd lapsed embavad. Siin ulatavad meie põrpivad roosukesed -- „zaumtšikud“ ja nende seltsimehed -- käe niihästi kunagistele juunikommunistidele kui ka neile teises või kolmandas nooruses vaevlevatele emandatele -isandatele, kes on täis hirmu näida vanameelsetena. Siiski ---seda masti ülekompensatsioon on Eestis suhteliselt harv nähtus.

Ühelt poolt on libe tee järeldada millegi puudumisest, millegi vähesusest selle eriti intensiivset olemasolu. Freudism, mis niimoodi usub, on ju ühekülgne. Teiselt poolt on näiteks hingeline repressioon reaalsus. Kui miski väga morjendab, siis see surutakse kuhugi kaugemale, kus see väga ei häiri. Ometi on see seal nagu magma maakera sisemuses, vulkaane kinni ei topi. Et ebakindlus eestlast alateadlikult vaevab, tõestab mu meelest juba see, kui vähe eestluse elujõust ja selle väljavaadetest avalikkuses räägitakse. Eesti tulevik on kõne all küll, aga ikka kas majanduslik-tööstuslikust vaatevinklikst, siis seoses väljarände või elanikkonna vananemisega, keskkonnaprobleemidega või sõjalise kaitsevõime ja muu säärasega. Niisugused mõttevahetused on vajalikud, aga jäävad poolikuks, kui teadlikult ja rõhutatult vaimsest aspektist ei käsitleta endasäilitamist kõige üldisemalt, kui ei väljendata selgelt ja ilma häbenemata oma vastavat hoolt, muret ja tahet. Ma ei mõtle siinkohal üldse kunstkultuurilist külge (mul on koguni hirm, et kunsti hakatakse peagi kasutama viigilehena või nagu indulgentsi, põhimõttel, et „mis mandumisest te räägite, kui laulupeod on jätkuvalt massilised ja loomemajandus lokkab!“). Pean silmas kõige üldisemat tungi ja vajadust olla ise. Sellesuunalisi tundlemisi kohtab mõnes üksikus portaalis ja blogis, väiksearvuliste mõttekaaslaste ringis, kust see väljapoole eriti ei kiirga. Kui neid teemasid söandab käsitleda mõni poliitiline erakond, siis tehakse talle ülejäänute poolt kambakas. Jääb vägisi mulje, et hirm oma võimaliku lahustumise pärast on meie avaliku arvamusruumi ainus tõeline tabu.

Püüan mõista, miks see nii on. Nõukogude ajal oli vastav mure inimeste igapäevane kaaslane. Jõudmata arusaadavatel põhjustel otsesõnaliselt avalikuse ette, valdas see enamiku inimeste meeli ja ilmnes varjatud kujul kunstis, spordis ja üldse peaaegu kõikidel elualadel. Vedru oli pingul! Praegu oleks see nagu kohatu, justkui pühaduseteotamine või kapitulatsiooniakt. („Kuidas siis nii, oleme ju iseseisvad ja vabad, järelikult tuleb ka kõik muu iseenesest!“). Ehk sellepärast ka konsensuslik vaikus. Aga see ei tule iseenesest.

Mõistetagu mind õigeti, Eesti tulevikku ei tohi käsitleda lihtsustatult. Sel juhul vaadatakse küsimuse tuumast mööda. On sisemine ja on väline Eesti. Nagu ajaloost teame, püsib väline sotsiaalse moodustisena alati kauem -- veel ka siis, kui seesmine on alt juba ammu ära uhutud. Nii võib ka Eestiga minna. (Meie sõbrad ja heasoovijad Läänes, kes meile „e-valitsuse“ eest jätkuvalt õlale patsutavad , ei pruugi seda tunnetada.) Ei, muidugi, eestlus ei kao siitkandist bioloogiliselt, administratiivselt ega mitte isegi keeleliselt. Eesti jääb, täidab oma rahvusvahelisi kohustusi, kulutab oma 2 protsenti kaitsele ja laseb varsti surnutel endale e-riigiportaalis surmatunnistusi välja kirjutada. Maailmas esineb Eesti oma üksikute esindajate kaudu, mitte kollektiivse subjektina, aga see on alati nii olnud (Lurich, Ludvig Juht, Keres, Pärt jt.). Asi polegi selles. Eesti rahvas ei kao, vaid mandub. Ta mandub üldiselt, nii nagu inimkond tervikuna globaalsel IT- ajastul teatud mõttes atrofeerub, ja mis paistab olevat vältimatu („õpitud abitus“ jms.). Aga Eesti mandub ka kohalikult, iseenda suhtes, s. t. identiteedi nõrgenemise mõttes. Eestlase vaimsed luud lähevad pehmeks, ta muutub lössiks rahvaks. Kui see tõesti nii lähebki, siis hakkame varsti selle tagajärgi nägema absoluutselt igas eluvallas. See poleks just meeldiv. Kordan, üks kindlamaid mandumise tunnuseid on see, kui selles enam ohtugi ei osata näha.

 „Kellele kuulub Andrei Ivanov?“ ei pruugi tunduda praktiliselt väga oluline. Küll aga kaasnevad sellega ängid, mis ulatuvad meie eksistentsiaalsetesse kihtidesse. Kui ei minda edasi viimastega ning jäädakse apteegikaaluga hindama ühte või teist autorit, siis kurnatakse sääski, aga neelatakse kaameleid.

Enamiku jaoks on vedru lõdvaks läinud, ja see on paraku normaalne, sest igasugune ideoloogiline ülipingestatus saab massi tasemel kaua kesta üksnes väga nähtava ohu palge ees, nagu oli venestamine nõukogude ajal või fosforiidikaevandamine. Aga seda suurema moraalse kohustuse asetab see Eesti eliidile.

Meil on olnud juba peaaegu veerand sajandit aega, et oma sisemust tihendada, aga seda ei ole juhtunud. Seeõttu on laulurida „eestlane olla on uhke ja hää“ aastal 2015 loosungina pruugitav ning tõsiselt võetav üksnes juhul, kui see innustab end kokku võtma ja senisest rohkem pingutama. Uskuda, et selleta saab eestlasena püsima jääda, on illusioon või lollide lohutus. Need kuus tuhat aastat, mida meie eellased väidetavalt siin elanud, on tagatisena täna sama head kui üksainus päev.